Tõepoolest, elame ajal, mil kellel tahes on võimalik end ajakirjaniku kingadesse kujutleda. Ent kui paljud neist, kes teevad sotsiaalmeedias, blogides, vlogides või kommentaariumites oma suva järgi ilmakorda paika panna püüdvaid postitusi, teavad, et päris ajakirjanikele pole antud luksust leheveergudel iseoma emotsioone, mõtteid või arvamusi välja elada?

Ajakirjanik, vähemalt see, kes lehe uudiskülgedele lugusid kirjutab, on tõepoolest vaid vahendaja, kes peab iseenda tundeid ja tujusid vaka all hoides hääle andma oma lugude kangelastele ja antikangelastele, ise tahaplaanile vaatlejaks jäädes.

Ebakindlaist või anonüümseist allikaist pärinevaid, kontrollimatuid väleväiteid sisaldavaid, sildistavaid või solvavaid tundepurtsatusi ajakirjanik avaldada ei saa. Sest ajakirjanikuks olemine tähendab seista oma näo ja nimega kirjapandu tõelevastavuse eest isegi siis, kui kaaluka uudisloo kirjutamiseks jääb vahel vaid pool tundi aega.

Ehk mõtlete sellele, sõbrad, kui käsi järgmine kord mõne loetud leheloo peale kirgliselt klaviatuuri järele haarab?

8. aprill 2019