[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Kolmapäev, 22. mai 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
mai 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
  12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031




Arvamus

Kes kaitseb õpetajat… kooli eest? (8)
Autor: Igor Kalakauskas, Tallinna Tõnismäe reaalkooli ajalooõpetaja ja meediatoimetaja
Kolmapäev, 13. märts 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Ilmselt on nii, et kui oled ametikohal töötanud kolmkümmend aastat, hakkad oma tegevust ja ka maailma teisiti nägema. Mingil määral pilk hägustub, kuid sellest hoolimata näed protsessi mitmest küljest. Kui võtta lühidalt kokku kõik see, mida elasin üle tavalise õpetaja rollis, siis võin öelda, et ainult laisk pole andnud koolile nõu, kuidas tuleks seal kõike korraldada.

Järelevalveorganid ei väsi uusi asju välja mõtlemast: ametnike kabinettidest paiskub lakkamatult üllaid soove ja karme nõuandeid, rangeid otsuseid ning nõudeid aruandluse kohta.

Kui veel paar kümnendit tagasi püüdsin kuidagi järgida haridusprotsessi optimeerimise näpunäiteid, siis nüüd eelistan algatusi lennult mitte haarata ning püüan leida neis ratsionaalset iva. Ja ütlen kohe: viimase viie aasta uuenduste seas on olnud päris palju ratsionaalset. Kuid ma ei saa lahti tundest, et ettepanekud meie töö täiustamiseks tulevad peamiselt inimestelt, kes on koolilt kui institutsioonilt tugevasti kannatada saanud: nendes ettepanekutes on nii palju muret laste ja nende vanemate õiguste pärast ning on tunda varjamatut soovi teha pedagoogi töö maksimaalselt raskeks.

Õpetaja kohustuste hulk – eriti klassijuhatajal – suureneb pidevalt, aga võimalusi ametis läbipõlemisest hoiduda jääb üha vähemaks. Mõistesse „õpetaja tööaeg“ suudavad eeskirjade autorid toppida sellisel hulgal tööd, mida vaid Tuhkatriinu suudaks ära teha. Tõsi, viimast aitas kõvasti haldjas, meil aga tuleb loota ainult oma jõududele.

Hinne sattus põlu alla

Kellelegi tuli pähe, et hinne on möödunud aegadest pärit igand. Et e-päevikus olevad painajalikud numbrid põhjustavad lastel stressi, öist unetust ja sunnivad neid psühhiaatri juurde minema. Nüüd aga tuleb psühhiaatri juurde minna õpetajatel, sest nad on sunnitud õpilastele ja vanematele materjali omandamise taseme üksipulgi selgeks tegema: kuidas saab hakkama, millele pöörata tähelepanu, kuidas laps ühe või teise teema õppimisel edeneb. Raisates selle selgitamisele mitu tundi oma elust, võib pedagooge ootamatult tabada arusaamine, et kõik nende jõupingutused on jooksnud liiva, sest suur osa vanematest ja õpilastest isegi ei hakanud tema selgitustesse süvenema.

Pidevalt tuleb meelde ühe kooli õppealajuhataja sõnavõtt, kui ta tuli meie kutsel „oma kogemusi jagama“. Külalise silmis oli täielik meeleheide, aga mulle kui holokausti teemaga kursis olevale ajalooõpetajale meenutas see juudi kogukonna esindaja ettekannet getos tehtud tööst. Nägin, et ei ole erilist mõtet talle küsimusi esitada – koolijuht lihtsalt selgitas meile, kuidas talle usaldatud õppeasutuse kollektiiv püüab etteantud olukorras ellu jääda.

Ma tahaksin siinkohal esitada väsimatutele reformijatele küsimuse: millel põhineb nende veendumus, et niinimetatud kujundav hindamine tõstab meie haridussüsteemi põhimõtteliselt uuele tasemele? Ja kui suure pedagoogi kohusetundega nad arvestavad, kui sunnivad teda vähemalt kaks korda aastas täitma iga õpilase kohta põhjalikku ankeeti? Neile, kes pole asjaga kursis, täpsustan, et täiskoormusega õpetajal on paar-kolmsada õpilast. Et tuvastada igaühe tõeline potentsiaal, on isiklikult minul vaja teha vähemalt kaks aastat detailset ja täpselt kavandatud tööd. Kavandamine pole probleem, kust aga võtta aega ja jõudu ankeetide täitmiseks?

Räägime ühest ja teisest…

Omaette ooperiks võib pidada niinimetatud arenguvestlust. Rõhutan veel kord, et mul on selliste vestluste pidamise kogemus – sellisel moel, et see ei näi tühja formaalsusena. Neile, kes pole kursis, siis see on vestlus õpilase ja vanemaga (vanematega) varem kokku lepitud teemal. Teemad hõlmavad kogu spektrit – alates õppetööst ja lõpetades tulevikuga. Mõned minu kolleegid, saanud tunda kõiki sellise suhtlemise „mõnusid“ – mõnikord venivad need vestlused mitme tunni pikkuseks –, püüavad sellega hakkama saada paarikümne minutiga vahetunni ajal. Sest selliseid vestlusi tuleb õnnetul klassijuhatajal pidada igal aastal.

Kogenud õpetajad on igavese dilemma ees: kas vestelda nii, et mitte tunda vanema ees ebamugavust selle pärast, et too kisti kodustest asjadest eemale (siin 20 minutiga küll hakkama ei saa), või vahetada mõned laused ja vormistada vestlus korrektselt päevikusse, et pärast ei saaks otseste kohustuste ignoreerimise eest peapesu.

Tean täpselt, et eespool nimetatud vestluse metoodika välja töötanud töörühm kavatses algselt seda rakendada nende vanematega, kes eiravad konstruktiivseid suhteid klassijuhatajaga. Aga ilmselt peeti haridusministeeriumis ideed sedavõrd heaks, et otsustati kutsuda vestlema kõik vanemad.

Veel üks juba elluviidav idee on tõeliselt aktuaalne. See on uurimis- ja loominguliste tööde tegemine. Selliseid töid tehakse põhikoolis ja gümnaasiumis ning formaalselt teevad neid õpilased. Aga tingimusel, et juhendajate ja retsensentide rollis on pedagoogid (põhimõtteliselt on võimalik kaasata ka üsna kõrvalisi isikuid, kuid need on erandid).

Sellise töö käigus saavad õpilased häid kogemusi. Õpetajad aga saavad koos kogemusega stressi ning unikaalse võimaluse veeta vaba aega (ah, vabandust – tööaega!) mitmeleheküljelisi kirjatöid lugedes ning sageli liigagi enesekindlate õpilastega suheldes. Stress väljendub selles, et kolleegidelt võib sellise – sageli pealesurutud (aga proovi ära öelda!) – töö õigustamisel kuulda etteheiteid, et „halvasti juhendasite“, „retsenseerisite ebakorrektselt“, „lähenesite formaalselt“. Ja muide, need etteheited on enamikul juhtudel formaalselt seisukohalt õigustatud.

Kuidas on lood innovatsiooniga?

Mitmesuguste haridusfirmade ja õppekeskuste surve kord väheneb, kord suureneb. Kursustele ja seminaridele kutsete laviinis ei jõua alati orienteeruda. Ja väga raske on kohtuda nendega, kes pole reaalsusest lahti kistud ja mõistavad täpselt, milliseid tulemusi tuleb eesrindlike õppevormide puhul saavutada.

Mind teeb härdaks üks väga aktiivne ja meie ringkonnas tuntud daam, kes liigub peaaegu kõigis Eesti ja mitmetes välismaa haridusasutustes, püüdes pedagooge aidata – ei rohkem ega vähem –, „projekteerides õppetööd innovaatiliste stsenaariumide järgi“. Oma visadusega on see tubli naine hüpanud kõrgelt üle lati, mille püstitasid perestroika ajal Šatalov ja Amonašvili.

Võite nimetada mind stagnandiks, kuid enamikus infotehnoloogia poolt meile peale surutud ohtudes näen ma enamat kui tavalises – inimlikus – õpetaja ja õpilase suhtlemises. Teisisõnu, selles pole midagi tobedat, kui me tunni ajal logime kuhugi sisse, tšätime ja surfame. Aga kui meie õpilased pühendavad kogu oma vaba aja virtuaalmaailmale, siis jääb kool minu arvates vaat et ainsaks kaine mõistuse saareks, mis ohjeldab kasvavat põlvkonda veebi sukeldumisel.

Vahetundides näeb enamiku koolide koridorides üsna nukrat vaatepilti: 1.–12. klassi õpilased on nurkadesse laiali valgunud ning süvenenud oma nutiseadmetesse, mille laadimiseks on vahel raske isegi vaba pistikupesa leida. Mind isegi hämmastab, et nad leiavad veel aega üksteise kallal vägivalda kasutada, kuigi selle pahe vastane võitlus on meie riigis armutu.

Ja sellises lõputus kohustuste atmosfääris õpetajad viimastel aastatel elavadki. See küsimus ei huvita absoluutselt haridustöötajate ametiühingut, mille mastaabid ja tegevussuunad jäävad minu jaoks mõistatuseks. Ma ei kuulu juba viisteist aastat sellesse organisatsiooni, sest ei näinud ega näe mingit mõtet maksta talle protsent oma palgast ja jääda oma elukutse probleemidega üks ühe vastu.

Selles valguses kõlas täieliku mõnitamisena sotsiaalministeeriumi ettepanek alustada koolides õppepäeva kell 9 ning pikendada söögivahetunde (aga koolides on neid tavaliselt vähemalt kolm) poole tunnini. Kas pean nüüd tulema koju ainult ööbima? Ja kui päris ausalt öelda, siis millisele panusele riik loodab, pakkudes õpetajatele keskmiselt muidugi mitte armetut palka, kuid pannes nende õlgadele liiga suure vastutuskoorma?

Lugu ilmus Õpetajate Lehes.


Täna loetuimad
Auto sõitis teelt välja
Kaasava eelarve hääletuse tulemusel jaguneb raha viie ettepaneku vahel
Kuressaare kesklinn jäi mitmeks tunniks elektrita (8)
Piirkondliku arengu ja külaelukomisjon ei toetanud struktuurimuudatust (7)
Alates juulist kerkib kuressaarlastele veeteenuse hind (7)
Laulupeol esindab Saare maakonda 35 kollektiivi
Lugeja küsib, jurist vastab (2)
JUHTKIRI - Jumal naerab
Saare Kõmina esimene päev tõi 179 lõhkekeha
Eurovalimised ukse taga (2)
Töine nädalavahetus rahvarõivaste lainel
Saaremaa vald on tules hukkunute poolest regiooni kriitilisim
Nädala loetavuse top 5
Vendade tüli päädis vägivallatsemisega
Auto sõitis teelt välja
Postkast, mille tööle saamiseks tuleb leping sõlmida! (19)
EKRE Saaremaa piirkonda juhib Daniel Mereäär  (10)
Neemi külast leitud metallikamakad saadetakse ekspertiisi
Kommentaarid
Piirkondliku arengu ja külaelukomisjon ei toetanud struktuurimuudatust (7)
Alates juulist kerkib kuressaarlastele veeteenuse hind (7)
Kas sa püksiperset lappida oskad? (4)
Kuressaare kesklinn jäi mitmeks tunniks elektrita (8)
Lugeja küsib, jurist vastab (2)
Eurovalimised ukse taga (2)
Ohvri tuttav: teipijad olid hoopis mulle võlgu (69)
Europarlamendi valimised said hoo sisse (24)
EKRE Saaremaa piirkonda juhib Daniel Mereäär  (10)
Postkast, mille tööle saamiseks tuleb leping sõlmida! (19)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud