[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Esmaspäev, 11. november 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
september 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
      1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
30




Arvamus

Kas sina oled mind juba solvanud?  (4)
Autor: Kerttu Rakke, kirjanik
Reede, 25. jaanuar 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Mulle käib kohutavalt närvidele see solvamiste ja solvumistega eputamine, mis viimasel ajal oleks nagu lausa moeasi. Enese eest võitlemine ja oma seisukohtade argumenteeritud kaitsmine on jäänud tagaplaanile, esimese asjana haaratakse relvaks südantlõhestavatest pisaratest kilp.

Aasta-paar tagasi korraldati (lausa ERR-i osalusel, vist Rahva Raamatus) arutelu selle üle, kui halvasti mõned netikommentaatorid on kirjainimeste kohta öelnud ja kui hästi-halvasti loomegeeniused siis kurjadest sõnadest üle suudavad olla. Ma ei võtnud sellest üritusest osa, kuigi kutsuti. Jah, minu kohta on öeldud halvasti. Ilmselt öeldakse veel. Ja mis siis? Kas ütleja on keegi kõrge ja tark, kelle sõnu pean ma puhta kullana võtma? – Vaevalt. Ma ei tea kedagi, kes oleks nii kõrge ja tark, et kõiki tema sõnu peaks kullana võtma.

Kui sinust ei räägita, siis pole sind olemas – kehtib mõlemat pidi: kui mind sõimatakse, on minu nimi pildil, kui ma ei arva midagi anonüümsetest netikommentaaridest, siis jäävad need kängu. Kordamine on tarkuse ema – miks siis korrata midagi, mis on vale ja rikub tuju?

Mind hämmastas, kui palju kirjainimesi tookord sellest teemast tuld võttis, nagu oleks lõpuks ometi avanenud avalikkuse ees hea võimalus... Milleks? Kaebamiseks? Et nüüd viimaks saan näpuga näidata ja nutta, et näe, see paha poiss ütles mulle halvasti? Õudselt intelligentne käitumine küll, ma muudkui loeks ainult neid raamatuid, mida piripillid kirjutavad! Oleks, et nad kirjutaksidki ainult netikommentaatorite solvangutest ja nende isiklikest emotsionaalsetest reflektsioonidest! (Palun vabandust. Nali.) Kiusata saab seda, kes laseb ennast kiusata. Saada pikalt. Ja unusta.

Sügisel ilmus „Pealtnägija“ ekraanile kaeblev tädi, kes käib lasteaedades suguelunditest laulmas ja soovitab lastele masturbeerimist, nimetades seda ise nunnult „unnutamiseks“. Tema kohta olevat öeldud pahasti ühes Facebooki grupis. („Mäh? Kus? Kesse?“ küsis lihtsurelik televaataja.) Mis pedagoog see selline on, kes kiusajatest üle ei suuda olla ja kohe kaebama jookseb? Hea eeskuju lastele? Selles mõttes tuleb au anda, et jooksis kohe ERR-i, mitte ei hakanud kusagilt altpoolt pihta. Üleküpsenud lumehelbeke, kes kujutab ette, et tema (ma-ei-tea-kus-või-milleks-pestud) aju ettekujutatud pseudomaailma reeglid peaksid meeldima kõigile ja kellele ei meeldi, on potentsiaalne pedovägivaldur.

Kui sa tegeled allapoole vööd teemadega, pead arvestama, et hoobid võivad tulla kah allapoole vööd. Õige hõlma ei hakka ju keegi, või kuidas see oligi. Keegi ei mõista hukka ideed, et lastele tuleb õpetada eneseväärikust ja enese kaitsmist. Miks seda aga nokulaulu saatel teha tuleb ja kas vaid aluspesu poolt varjatavad kehaosad väärivad kaitsmist – need küsimused jäid saamata. „Pealtnägijast“ sain hoopis teada, kui pahad on ekrelased.

Nüüd siis „Radar“ ja erinevad kultuuriinimesed, kes räägivad, kuidas neid on solvatud. Tsiisõs faking kraist! Ja mis siis? Me elame täpselt sellises maailmas, nagu me elame, ei saa oodata apelsine õunapuult ja pettumuse korral jalgadega trampida ja süüdlasi otsida. Tuleb alla neelata ja edasi suusatada, nagu üks meie suusakuulsusi kunagi väga tabavalt ütles.
Valimisvankri ees on solvumine ja solvamine võrdselt jõudsad loomad. Kõik erakonnad ja meediaväljaanded on tagajalgadel, otsitakse vigu ja puhutakse neid suureks, et oleks, mille üle naaksuda – nii tekib illusioon avalikust probleemide arutelust ja lootusest, et lahendused on olemas. Kui kaunilt kõlavad utoopilised lubadused ja teiste süüdistamised ära jätta, siis peaks ju valijatele rääkima sellest, millega seni hakkama saadud, ja sellest jääks ilmselgelt väheks – kui eesmärk on meeldida kõigile.

Muidugi on tore, kui me valime riigikokku neid, kelle noka vahelt tuleb vaimukusi. „Valiks selle lapsesuu, äkki ütleb veel kunagi midagi, saab ehk jälle nalja? Häh-häh-hää!“ – Ja nii need hääled kogunevadki. Ja siis hiljem tuleb igin ja vigin, et näe, oli varem küll sõnakas mees, aga nüüd lömitab Brüsseli ees nagu teisedki.

Asi pole ainult Eestis või Euroopas, isegi mitte valimistes. Moodne on asetada küsimuste vaatenurk nii, et oleks süüdi keegi, kes ei lähe kaasa tolerastiavaimustusega (vt seksutädi juhtum eespool).

Esmaspäeva õhtul vaatasin telekast dokki „Vihkamise anatoomia: Charlottesville“. (Kes ei vaadanud, vaadaku, ei hakka siin seda ümber jutustama.) Jäi kõlama, et valged parempoolsed on kõik ohtlikud natsid ja iga suvaline kritseldus seinal näitab valge rassi üleolekut, rassist ei saa olla keegi, kes pole valge („Möh?“ tegi televaataja) ja et olla geist juut on maailma suurim tragöödia, kuna kõik natsid tahavad siis sulle kurja teha.

Ma ei salli pisarakiskujaid mitte ühelgi tasandil (olgu, kassivideod on viimane piir) ja apokalüptiline hala (á la kuhu see maailm niimoodi jõuab) on jälk ning inimsusevastane. Emotsioonidele rõhumist eirates sain sellest dokist teada, et reaalselt oli vägivalla taga käputäis noori testosteroonist punnis tüüpe, kes käisid erinevates linnades, kus toimusid tõrvikurongkäigud, ja alustasid kähmlusi. Muidugi on see üks ammutuntud võte – kasutada radikaalseid lolle, keda n-ö dzotile visata, las kaklevad ja saavad kangelaseks, mäng käib ju hoopis teistes tubades.

Nende tüüpide puhul jäi asi segaseks: teatud liikumistega oli neil seos ainult lühikese perioodi vältel, ühegi liikumise ajutrusti nad ei kuulunud, see-eest eputasid nad natsisümboolikaga sotsiaalmeedias. Niisiis oli tegemist gastrollijatega, kelle pärast olukord kontrolli alt läks. Tekib küsimus – kelle huvides nad tegelikult tegutsesid? Kellele on kasulik, et inimesed oleksid omavahel tülis, heites üksteisele ette nahavärvi või värvitust?
Aga kas filmis arutleti selle üle? – Ei.

Ühe rusikamehe lugu lubati avaldada filmi jätkuloos („Ahah,“ ütles televaataja huvitult), teised said loo käigus oma karistused (üks pidi loobuma sõjaväekarjäärist, eelkõige natsitemaatika eksponeerimise eest sotsiaalmeedias).

Poleemitseti selle üle, kas Trumpil oli õigus mõlemaid pooli (vasakpoolsed ja valged – eriti omapärane vastandamine kah muidugi) hukka mõista. Minu seisukoht: jah, oli, mis sest, et KuKluxKlan on minu meelest täiesti idiootlik ettevõtmine nagu ka kõik teised liikumised, mis on rajatud vihale ja eneseupitamisele – ühe punase vaenuliku perse tuhat erinevat kannikat.

Ahastati, et valged rassistid on ohtlikud, kuna nad sulanduvad ümbruskonda, ei kanna mundrit ning nende tätoveeringud ei ulatu näole (kurja ja üleni tätoveeritud tüübi puhul, kes vastutulijatele näkku ropendab, peaksime siis kergendatult hingama?) ja avaldati muret selle pärast, et üha rohkem noori satub nende huviorbiiti, kuna neilt saab hea füüsilise ettevalmistuse.

Ehk siis – sündmus oli, ohvrid olid, süüdlased olid, aga dokumentalist otsustas muneda välja mingi rassistliku ebamuna!
Sisuliselt oli ka see dokumentaal vihakõne, püüd leida uusi põhjusi valgeid rassistideks nimetada. Ja mina jäin mõtlema, et miks küll tõmmude (moslemi)noorte vägivallateod Euroopas kvalifitseeruvad meedias üksikjuhtumiteks, ent suvalise valgenahalise tüübi ekstreemsused Ameerikas laienevad tervele rassile? Kas mul peaks häbi olema, kuna olen ka valge? – Minge puu taha, päriselt. Ja võtke oma häbi ka kaasa.

Enne kui solvuda, võiks mõelda. Mille peale solvuda? Kelle peale üldse solvuda? Kas see inimene on tõesti väärt niipalju, et tema peale oma närve ja energiat kulutada, tema peale mõtlemisega oma päevi sisustada? Et hiljem oleks hea oma elule tagasi vaadata ja öelda: ahjaa, tookord ma ei saanud teha seda ega teist ega kolmandat, elamine oli segi, elukaaslane trukkimata ja lapsed söömata, kuna mu tuju oli mitu päeva paha mingi jura pärast, mis tegelikult mind üldse ei puudutanud.

Täna loetuimad
Pereansamblid pidasid festivali
Väärikate konverents tõi täismaja (5)
Saaremaa selle aasta isa on muhulane (12)
Eakate aktiveerimine ja toetamine Saaremaa vallas (2)
Sass Henno peab Orissaares loengut (3)
Tulekul on astroloogiaõhtu (8)
Ametikoolis avati terviserada
SÜGi uut nime saab valida ülehomseni (8)
Isadepäeval sai soomukiga sõita (9)
Diabeedipäeva tähistati veresuhkru mõõtmisega
Hellamaa dolomiidikarjäärist Muhus viie- ja kuuekümnendail (2.)
Lätlastele tehti korralikult tuupi
JUHTKIRI - Tervisest ja õnnest (2)
Kaotus Narvale tähendab üleminekumänge Pärnuga
Kas lugeda rahvast savitahvlite või taimejuurte abil?
Nädala loetavuse top 5
Pereansamblid pidasid festivali
Väärikate konverents tõi täismaja (5)
Saaremaa selle aasta isa on muhulane (12)
Eakate aktiveerimine ja toetamine Saaremaa vallas (2)
Sass Henno peab Orissaares loengut (3)
Kommentaarid
Pulmamess pakkus ideid elu tähtsamaks päevaks (6)
Saaremaa selle aasta isa on muhulane (12)
Alaealised värbavad Slupis välitrimpajaid alkoholi ostma (9)
SÜGi uut nime saab valida ülehomseni (8)
Tulekul on astroloogiaõhtu (8)
Väärikate konverents tõi täismaja (5)
Saaremaa sai esimese veinitehase (6)
Kas pihlakad lähevad punaseks või punasteks? (13)
Isadepäeval sai soomukiga sõita (9)
JUHTKIRI - Tervisest ja õnnest (2)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud