Sõnumist pole raske välja lugeda, et tegu oli vastusega USA analoogsele, kõige võimsamale mitte-tuumapommile, mille ameeriklased viskasid Afganistanile 13. aprillil 2017. Toonased pildid näitasid, kuidas mäed tõusid ja vajusid kilomeetrise läbimõõduga alal. Ametliku teate põhjal oli pomm mõeldud talibanide maaaluse kindluslinna hävitamiseks.

Seda emapommi võib pidada ärimehest poliitiku välispoliitika alguseks, sest heitmine toimus enne Trumpi esimest välisturneed, mis viis ta ka Saudi Araabiasse relvi müüma. Nagu teada, on see kõrbe- ja naftariik maailma kolmas relvaostja USA ja Hiina järel ning Venemaa ees. Siinkohal võiks mainida sedagi, et Süürias oma uusi sõjariistu katsetav Venemaa olla seal samuti mullu septembris tavalisest suurema pommi pannud, ent kelgib mitte selle, vaid imerakettidega.

Pommitamisega alustamise loogika on üldarusaadav – vana pommi kellele-ära-kellele-pähe viskamine lubab ju toota uusi. Kõik läkski nii – Saudi Araabia ostiski, USA müüs ja sai oma sõjatehased täisvõimsusel tööle panna ning Trumpi toetus tööliste keskel tõusis. Mullu oktoobris sündis aga inetu lugu. Saudi Araabia kroonprintsi pahandanud ärimees-ajakirjanik kutsuti Istanbuli konsulaati, kägistati surnuks ja tema maised jäänused hävitati.

Juhtunu ilmnemisel hakati isegi USA kongressis rääkima, et saudidele ei tohi relvi müüa. Paraku räägiti nii vaid seepärast, et kongress on sedapuhku Trumpi vastu – sama kongress, ehkki pisut teises koosseisus hääletas Obama ametis olles maha kõik algatused piirata relvade müüki Saudi Araabiale.

Täpselt samasugune silmakirjalikkus vallandus ka Euroopa Liidu relvi tootvates riikides. Sõltumata sellest, mis tüüpi valitsus on võimul. Kodanikeni jõuab tõene info vaid üksikutes riikides. Kuna jälgin Hispaania meediat, saan kinnitada, et juunis ametisse astunud uus valitsus teatas kärmelt, et lõpetab pommide tootmise Saudi Araabiale.

Ent siis tulid relvatehaste töölised tänavatele, sulgesid maanteed ja valitsusele tuli kähku meelde, et tehingu tühistamisega kaasnevat suured trahvid. Ehk sama seis, mis Prantsusmaal kopterikandjate Mistralidega, kui sisuliselt Venemaa agressiooni Krimmis ette valmistada aidanud Pariis pidi muu maailma survel tühistama president Sarkozy omaaegse tehingu Putiniga. Jällegi protestisid sõjalaevade ehitajad ja ajakirjanikud näitasid üles osavust, kuidas sellest mitte kirjutada. Saksamaalgi suri puhkenud jutt relvade mittemüügist Saudi Araabiale kuidagi kiirelt sealses meedias välja.

Sestap ei saa lisamata jätta, et kurikuulus globaalne rändekompakt – 32 lehekülge teksti – on imeline dokument, sest selles ei mainita sõdu kui inimesi liikvele viivat tegurit. Ehkki sõdimine on igapäevane tegevus just seal, kus praegused rändemassid end teele asutavad. Rändekompakti puhul õigustatakse sõdade mittemainimist sellega, et tuleb veel teine, sõjapõgenikele pühendatud dokument.

Sestap on eesseisvaid Euroopa parlamendi valimisi silmas pidades huvitav näha, kas mõni poliitiline rühmitus söandab tõstatada sõdade lõpetamise teema. Eelmistel, 2014. a valimistel seda ei sündinud, sest eurooplased sõdisid ju seal, s.t kolmandas maailmas. Läks aga nii, et samal aastal formeerus kalifaat, kelle rühmitused ja üksikvõitlejad hakkasid Euroopas rünnakuid korraldama ning kalifaat ise on tänaseni purustamata.

Trump alustas ka seda aastat suure, seekord poliitilise pauguga. Novembris sai teda vihkav vastasleer ülekaalu USA Kongressi Esindajatekojas ja elu või surma peale minek algas veel enne, kui sellega arvestati. Elik – ärimehe loogika on teine kui poliitiku oma.

Trump nimelt soovib uue eelarve kaudu saada 5,6 miljardit dollarit, et viia lõpule – veel Obama poolt alustatud – müüri ehitamist USA-Mehhiko piirile.

Esindajatekoda aga jättis selle summa välja ja Trump läks teadlikult seisule, kus 800 000 riigiteenistujat on sundpuhkusel kuniks eelarve kinnitatakse. Niisugust vastasseisu pole USA ajaloos veel olnud ja pealegi on presidendil volitused soovitud raha erakorralise seisukorra kehtestamisega kätte saada.

Olukorra pentsikus on selles, et isepäise ja macho-presidendi vastas seisab sedapuhku eriti kärarikas seltskond, sest kunagi varem pole USA kongressis olnud nii palju naisi kui praegu. Täpsemalt öeldes on 3. jaanuaril kogunenud USA Kongressis 127 naist, neist 106 on demokraadid ja neist omakorda 89 istuvad Esindajatekojas (selle suurus on 435 saadikut) ja neist omakorda 30 on noored uustulnukad, kes pole olnud kitsid sõnade leidmisel Trumpi „iseloomustamiseks“.