Elame apokalüptilisel ajastul. Targad raamatud on sõna „apokalüptiline“ defineerinud kui „apokalüpsisesse puutuv, selles esinev või sellele iseloomulik; ilmutuslik, salapäraselt prohvetlik“. Võib ju öelda, et mis saab olla salapärast ajal, mil internet on piirideülene ja ka kõige vähemolulisem kõmuline uudisnupp levib hetkega üle maailma. Täpselt! Kõik justkui teaks kõike, kõik on justkui selge.

Rõhk sõnal „justkui“, sest tegelikult on rumalust ja vaimupimedust üha rohkem. Võib-olla see vaid tundub, sest internet ja sotsiaalmeedia laseb ka kõige pisemal lollusel suure, suisa üleilmsena paista. Või tundub seetõttu, et teadus ja tehnoloogia on kenasti arenenud ning siis selle taustal paistavad teatud asjad ikka lauslollusena. Kuid eks rumalus ole vaba valik ja kahjuks ka inimõigus.

Meelerahutus

Saladuste puudumine ja kõige teadmine, tegelikult küll näiline puudumine ja niisama näiline teadmine on tekitanud inimeste meeltes tühjuse, suisa vaimse vaakumi, mida needsamad inimesed siis jõudumööda ja vastavalt võimetele täidavad. Kontrastina teaduse ja tehnika arengule teevad uljast võidukäiku vandenõuteooriad, kõiksugu posijad jne. Lühidalt: kõik, mis annab kiireid ja selgeid vastuseid ning taltsutab teadmatusest tekkinud meelerahutust, aitab üle saada hirmust elamise ees, jagab lohutust.

Vanasti oli selleks usk ja religioon, aga me oleme sellest ju üle ja välja kasvanud. Oleme või? Tundub, et hirmunud väike metslane meie sees seda ei tea, või unustab raskuste ja murede ilmnedes iseolemise ja vaimse tugevuse. Ja siis leitakse üles lame Maa, nõiad, iidsed ja värsked tulnukad, maailmalõpp, posijad ning mis kõik veel.

Eks see mõneti paradoksaalne ole, kuidas inimesed mõnuga ahmivad endasse kõike teadmisvaenulikku ja vaimupimedat ning teevad seda kõike eesrindliku tehnoloogia abil. Samas, eks see hästiarenenud tehnoloogia seda ju võimaldab, sest puutetundlikud ekraanid on meist suuresti teinud pilti kaapavad pärdikud. Kasutame, aga ega me täpselt ei tea, mida ja kuidas, sest see kõik ületab tavainimese arusaamise, teadatahtmise ja vaimse võimekuse. Teadmisi asendab tunne ja arvamine. Mitte et ma tean, ei, ma tunnen või arvan, et mul on õigus. Ei, tunnetel on oma koht ja arvamine on samuti vajalik, aga need ei asenda teadmisi. Selge, et kõike ei saa teada ja palju on vaieldavat, aga asjad on selged ja konkreetsed ning mida sa tead, või siis ei tea...

Moodsa maailma kollijutud

Eks nõiad-posijad, lame Maa, tulnukad, maailmalõpp jne on sellised moodsa maailma kollijutud. Noh, et vanasti lõkke ümber või praksuva kolde ees räägiti vaimudest, kummitustest ja üldse kõigest hirmsast ja saladuslikust, mis oli lõkkevalgusest kaugemal, seal pimeduses. Need jutud olid ühelt poolt kui meelelahutus ning samas aitasid hoida ka teatavat perspektiivi. Kui tule äärest püsti tõusti, siis need jutud unustati, õigemini lükati kuhugi n-ö teadvuse tagumisse kambrisse – on olemas, aga elamist ei sega.

Mingil hetkel tundus inimestele, et nad on elavast tulest ja neist lugudest välja kasvanud, et nad enam ei vaja kõike seda. Selgus, et vist siiski mitte, et enamus vajab ikka kollijutte, kuigi nad enesele seda vist ei teadvusta. Niisamuti, nagu ei teadvustata enesele elava tule ihalust, aga ikka ehitatakse kamin, põletatakse küünlaid ja istutakse võimalusel lõkke ümber. Probleemid tekivad aga siis, kui kollijuttude moodne aseaine muutub millekski suuremaks kui lihtsalt jutt, kui see hakkab elamist segama.

Maailmalõpp – absoluutne kollijutt

Kui lameda Maa ihalust võib näha sellise kergelt eskapistliku kabinetiteaduse aseainena, kus pisut eluvõõras tegelane arutleb teaduslikku žargooni kasutades abstraktsel teemal, siis posijad on sellist võrdlust jätkates suisa rakenduslik distsipliin, kahjuks seeläbi ka ohtlikum. Posijate õpetuste põhjal tehtu või tegemata jäetu võib anda üsna ränka, suisa letaalset tulemust. Jah, arukamad posijad muidugi räägivad, et nende õpetus on vaid soovitusliku iseloomuga, aga kas religioosses tühjuses loksuv inimene kuulab – ta lihtsalt usub.

Eks me kõik mäletame aastatuhande vahetuse paanikat. Kui mäletame. Mäletame, aga paljud ei ole vist tänaseni aru saanud, millal tuhat täis sai. Ja enamus ei tea, et peaaegu selline paanika oli ka eelmise aastatuhande vahetusel. Et tuhat aastat ja inimkond pole ikka targemaks saanud. Või siis meenutaks pisut uuemat maailmalõppu – maiade kalendrit. Filmid, raamatud, teatav paanika, aga millest?

Eks ole ka realistlikumaid maailmalõpu stsenaariume, aga nendest ei taheta nii palju rääkida, neile ei taheta mõelda, sest need on realistlikud, need võivadki juhtuda ja nendest pole ka pääsu. Meenutaks tuntumaid: tuumasõda, kliimakatastroof, kosmiline katastroof. Me teame neid, aga...

Hirm elu ees

Just nii võib öelda, kui ilmakuulsa mõtleja ühes lauses üks sõna ära vahetada. Inimesed kardavad surma – nii lihtne see ongi. Nad ei taha sellele mõelda, nad ei taha sellest rääkida, umbes nagu vanad eestlased, kes kurja ei nimetanud, sest siis kuri võiski tulla.

Maailmalõpuga on sama, vähemasti nende realistlike stsenaariumidega. Tahaks loota, et ei juhtuks. Jah, võib ju arvata, et tuumasõja ärahoidmine oleks meie kõigi huvides, et terve mõistus jne. Kuid kas poliitikutel ja kõiksugu võimuritel on seda mõistust kunagi ülearu olnud? Rääkimata lihtsalt mõnest halvast asjaolude kokkulangemisest – pärast esimest matsu läheb ju kui lepase reega.

Või siis kliimakatastroof!? Kokkuleppe küsimus ja kliimakatastroofi ärahoidmine oleks ju kõigi huvides, sõltumata rassist, usutunnistusest või elukohast Maal. Selle asemel tegeletakse aga vaid mingi asendustegevusega – kas müüakse saastekvoote või solgitakse kütust. Kõik vaid selle nimel, et ei peaks tegema midagi resoluutset, midagi, mis võib tekitada muutust elukvaliteedis, mille seletamine inimestele võib olla keerukas, mis on valijate silmis ebapopulaarne. Parem lükkame edasi. Kunagi, hiljem...

Kui kahe eelmise asjus oleks inimesel veel kuidagi võimalik kaasa rääkida, siis kosmiline katastroof on küll selline asi, kus jääb üle vaid käsi laiutada ning hukule väärikalt ja püstipäi vastu minna. Või pole see siiski nii? Me ei saagi seda teada, sest kosmoseuuringud on kõvasti kokku tõmmatud, kuna on arvamus, et neist pole kasu.