Naela tagasitulek

Autor: Jüri Pino, kirjamees
Neljapäev, 25. oktoober 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Leiti kunagi lugu. Viimase suure sõja aegu jäänud sm Stalini haldusalale mõned B-29 Superfortress tüüpi lennumasinad. B-17 Flying Fortress tüüpi ka, aga neist polnud see lugu. Leiti kunagi lugu.

Toodud šaraškadest välja lennumasinate insenerid, lastud kallale, vaadake üle ja koostage sm Stalinile ettekanne, millega tegu.

Insenerid vaadanud, kandnud ette: see B-29 on oma vanemast vennast ikka parem riistapuu, jaksab aatomipommi kanda ja puha.

Sm mõelnud ja arvanud, et kui sm Tupolev tahab šaraškast välja saada ja mõned sõbradki kaasa võtta, oleks temast kena välja mõelda meie, nõukogude vastus imperialistlikule tehnosepitsusele.

Tupolevile tulnud meelde ööd Moskva lähistel.
Võtnud karja omasuguseid kaasa, läinud, vaadanud lennumasina veel kord üle. Võtnud seltskond lükatid ette, arvutanud ja siis taibanud kaks põhilist jama.

Esimene, et ega niisama maha viksi küll.

Teine: sest neetud imperialistid seal Põhja-Ameerikas kasutavad vanamoelist tollimõõtu. Tsaristlikku, võiks lausa öelda.

Aga ümberarvutamine oleks aega võtnud ja seltsimees Stalinil oli kiire taga. Ühesõnaga, ega ma tehnilistest üksikasjadest aru saanud, aga töölisklass õpetati tagasi tollide peale. Mille käigus muidugi räägiti muudki vana ja huvitavat pintidest, toopidest ja nõnda tagasi.

Töölisklassile oli hullult meeldinud. Millest ühel aga juhtunud suur õnnetus. Istub rahulikult õlletoas ja tellib veel paar pindikest. Kuulis aga valvas seltsimees ja teadagi.

Kui tõsi see on, ei vastuta, mina ainult lugesin.

Ükspäev siis töllerdati kaubandusvõrgus, vahiti hajameelselt kesvavete valikut ja, näh, vähemalt seal on vana mõõt pint tagasi tulemas või juba tulnud. Ikka palju on neid. Võibolla on see ettekujutus, aga isegi tundub, et pindised õ-d on kuidagi maitsvamad. Et nagu vanasti oli kvaliteedimärk, mis midagi ei tähendanud, siis nüüd mõõt tähendab küll head.

Vanad mõõdud on hirmus toredad. Jalg ja süld ja küünar ja toll, muidugi. Kuigi nad on kohutavalt keerulised. Lõbus ikkagi, et päriselt nad kadunud ei ole. Keegi küll enam täpselt ei tea, kui pikad või rasked nemad on, aga üllatuslikult näib, et neid isegi natuke veel kasutatakse.

Üks mees, st mina, näiteks, ei ütle kunagi, kui keegi juhtub pikkust küsima, et nii ja nii palju sentimeetreid. Alati – kuus jalga. Täpsustades, et inglise jalga. Rooma jalg nimelt on kõvasti lühem.

Aga prantsuse jalg on jälle pikem. Millest tulevat ümberlükkamine legendile, kuis Napoleon olnud mingi kääbus. Inglased nuhkisid keisri kõrguse välja – viis jalga, kaks tolli. Ja tõlgendasid neid oma jalgadeks-tollideks, mis annab tulemuseks umbes 158 cm. Prantsuse jalg oli aga 33 cm ja toll kah vastavalt vähe mahukam. Nii et 170 pidi ilusti ära tulema.

Oh, kuidas mõnele meeldib kogu aeg kõrvale kalduda.

Nojah, võeti siis paar pinti, elu läks lõbusaks, mõtisklused jaburaks. Et vanamoeline mõõt on kuidagi südantsoojendav, usaldustäratav, traditsiooniline, siis oleks ju lõbus, kui lähed ja ostad naela leiba. Või mõned untsid võid. Eriti tore oleks osta vaks või kaks vorsti.

Paar pinti edasi oli elu juba väga lõbus ja mõtted lennukad. Et läheks ja pullitaks siivsal ja tagurlikul moel. Niikuinii oli vaja süüa teha, näljane naine varsti saabumas.

Mindigi. Igaks juhuks poodi, kus kõik müüjad nimepidi tuttavad. Mõelda suurt ei viitsinud, hakkliha on alati kindla peale minek.
Küsis siis noormees surmtõsise näoga naela hakitud liha.

Müügitöötaja vaatas mõtliku näoga vastu.

Ja küsis omakorda, kas mõeldakse inglise, rooma või millist naela.

Ma olen elus palju lolle nägusid teinud.

Aga lõbus oli ka ja inglise naela hakkliha mina sain!
Mõeldes koduteel, kuivõrd rumal on müüjaid rumalaks pidada. Eriti neid kogenumaid.