Minu suhe telekaga on olnud suurema osa teadlikust elust minimaalne. Oma elu peale minnes võtsin teleka kaasa ja asetasin kapikesele, kuid sinna ta minust seisma ja tolmu koguma jäi. Milline vaikus! Milline rahu! Kui uuesti kolimise ette võtsin, jätsin teleka maha. Mis ma sest tassin, elus on nii palju muudki teha. Üürikorteris oli mul üks väike väidetavalt mustvalge telekas, mille diivani taha ära peitsin.

Nii pere kui tuttavate pealt olen näinud tava, et õhtul koju jõudes telekas „taustaks“ tööle pannakse. Plärakast on pidevalt lahti ja varem või hiljem vajutakse diivanile midagi vaatama, kuniks ongi magamamineku aeg käes. Kehvemal juhul jäädakse teleka ees magama ja pannakse kinni alles öösel mõne valjema heli peale.

Ühest küljest saan ma enese väljalülitamise võlust aru, kuid teisalt on see hirmus lõks. Elada teleka kaudu kellegi teise elu. Lülitada end iseenda elust, inimestest ja tegemistest välja. Eladagi vaid teleka ja töökoha vahel. Tihti käivad teleka vaatamisega kaasas ka pikad istumised või vedelemised ja ebatervislikud snäkid, mis hakkavadki tervise peale.

Aga kui sa päriselt paned teleka näiteks pooleks aastaks kinni või annad selle hoopis ära? Mis siis juhtub? Mis sul nägemata jääb? Mida sa selle ajaga teha jõuaksid? Kes vaikust ei armasta, võib taustaks valida mõnusa muusika.

Minu esimene kohting elukaaslasega leidis aset just nii, et tema tahtis näha oma sõnade järgi „tüdrukut, kellel pole telekat“. Noh, hiljem pidin tunnistama, et diivani taga on, aga ma ei ole seda kunagi sisse lülitanud. Temal muidugi on telekas, aga õnneks ka klapid.