[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Pühapäev, 17. november 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
november 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930




Arvamus

Me oleme 45-aastased (lambad) (4)
Autor: Aldo Maksimov
Neljapäev, 23. august 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

“Ettevaatus on rikas, inetu vanatüdruk, kellega lipitseb Võimetus” (William Blake)

Kui sa oled keskealine mees, kel on paar-kolm last, kes rügab õnnelikult tööd ja katab oma peret – sa ära loe seda. Kui oled umbes 45-aastane, teenid korralikult, su lapsed õpivad mainekas koolis, sa ise aga tegeled tagasihoidlikult tervisespordiga ning käid kalal või purjekaga sõitmas ning korra-kaks aastas lõunamaareisil – see jutt ei ole sulle.

Sa pingutad, näed vaeva, vannud, vahest nurised, kirud valitsust ja paned tina, aga üldiselt oled eluga rahul – tõepoolest, see jutt ei ole sinust ega sulle. On asju, mis on kõrgemad kui meie. Väärikus, au, ausus, südametunnistus, igatsus. Kuidas on sul lood sellega?

Kas mina, kas sina oled aus oma naise, laste, pere, töö, iseenese ja oma unistuste suhtes? Päris mitu küsimust, millele korraga ühe lausega vastata ei saa. Ilmselt võidakse olla näiteks rahul ja aus enda ja töö suhte asjus, kuid mitte rahul ja aus pere ning unistuste suhtes. Või midagi sellist.
Täiuslikku elu pole meil vast kellelgi. Milline see üldsegi välja näeks? Kuid mulle tundub, et inimesed ohverdavad liiga palju, inimesed toimivad normatiivselt ja automaatselt. Las see olla nende asi? Olgu, las olla. Ma räägin endast ja paljudest oma umbes neljakümneviiestest kogukondlastest./…/

* * *

Ma olen 45-aastane. Mul on küllalt suur tutvusringkond, mitu sõpra ja tohutu hulk tuttavaid, kellega olen kokku puutunud eluteel: tööasjus ajakirjanduses, korvpalli ja muu spordi taustal, erinevate kirjatöödega seoses, teater-muusika-kino radadel, kohvikutes-lokaalides, elumere pööristes, reisidel, raamatukogudes, tööl muuseumis ja lektooriumites.

Ka suur osa minu tutvusringkonnast on 40–50-aastased, mõned ka natuke peale. Suur osa minu inimestest on minust natuke vanemad, kuid tänuväärselt on sõpruskonnas ka üksjagu 20–30-aastaseid, mis lubab mul õnneks teha ka üldisemaid vaatlusi. Ma ei kibele tegema üldistusi, et noored on hukas jne (viide Aimar Ventseli arvamusartiklile “Lubjakate vastulöök”, kus visatakse suuresti kivi 45–50-aastaste kapsaaeda, kes noori kritiseerivad jms).

Olen sündinud 1972. aasta novembrikuus Tartus. Hetkel elan Tallinnas, veidi pikemalt olen elanud ka Saaremaal, õpingute ajal ka Soomes Tamperes ja põhjalikumalt – palavamalt Kreekas. Üsna kindel olen ma aga selles, et ma ei sure Eestis. Kuid iial ei tea…

Me oleme suurema osa oma teadlikust elust elanud Eesti Vabariigis. Kuid teatud mõttes oleme me ka “nõukogude inimesed”, mis tähendab eelkõige seda, et enamus meie kooliajast möödus Eesti NSV viljastavates tingimustes.
Kui saabus Eesti Vabariik, olin ma 18 ja sain samal sügisel 19. Aastal 1992, sel suvel, kui tuli Eesti kroon, ma abiellusin. Viis päeva pärast krooni tulekut. Mitte midagi ei olnud, mitte miski polnud võimalik, samas oli kõik võimalik. Inimesed ei tegelenud nii pingsalt muretsemisega nagu täna. Nagu vabas Eestis…

Me oleme teatud mõttes karastunud kõigeks, natuke vanemad meist on ka Afganistani läbi teinud, mis Bosnia või Mali rahuvalvamisega võrreldes oli sõda selle kõige räigemas tähenduses. Paljud kannatavad siiamaani nende jääknähtude käes. Kuid me ei ole see edukas põlvkond, me pole võitjad, me oleme paljuski hammasrataste vahele jäänud põlvkond.

Edukas oli see põlvkond – pioneerijuhid, komparteilased, tehaste direktorid, politrukid, kes suutsid veel 80ndatel ennast pumba juurde litsuda (tänased 60+) ning oma avanenud võimalused “metsikus läänes” tõeks teha. Loe ja mõtle: VEB-fond, mitmed legendaarsed kärsanud pangad, kadunud miljonid, müstilised relvatehingud, rääkimata igasugu metalli- ja muudest ärikatest.
Ning kui nad surnud ei ole, istuvad nad Toompeal või juhivad mõnda toredad riigi- või muud ettevõtet. Või puhkavad jalga Hispaanias.

Meie ei ole – valdavalt – nii edukad. Ka kaugeltki mitte nii edukad kui need, kelle aju jäi NSV Liidust pesemata, kes sündisid pärast 1985. aastat, kes venelastega kõnelevad täna inglise keeles ning kelle väärtuste ja auskaala on üldse veidi teine. “Nõukogude” inimese jaoks oli raha kõrvaline vahend väikesteks rõõmudeks ja elementaarseteks vajadusteks, uue aja inimese jaoks on raha peaaegu kõik. See määrab sinu staatuse, positsiooni ühiskonnas. /.../

Kas te oskate luua enda silme ette pildi Eestist näiteks aastal 2043 (mil Eesti on äkitselt kolme Euroopa rikkaima riigi hulgas), mil teie praegu 15-aastane tütar jalutab oma seitsmeaastase pojaga Tallinna tänavail? Sinna on kõigest 25 aastat. Kui turvaliselt te tunnete ennast oma laste ja lastelaste osas, mõeldes end sellesse päeva? See milline on Eesti 25 aasta pärast, on väga palju meie, praegu 45-aastaste teha, otsustada. Jah, nii on.

Aga võib ka loobuda. Loobuda mõtlemast, muretsemast. Mida enamus inimesi teebki. Tulgu mis tuleb, see tuleb niikuinii. Me saame ju akna kinni panna ja kanalit vahetada. Kahju ainult, et arveid peab maksma.

Ma siiski väga loodan, et täna 15–20-aastased säilitavad eelkõige terve mõistuse. Hoolimata koolist, haridussüsteemist ja EL-i ajupesust. Hoolimata sellest, et arvamusliider (sic!) Ahto Lobjakas ütleb kolmandast maailmast tuleva šariaadi, sooneutraalse gangbangi ning Euroopas hüppeliselt kasvanud vägivalla ja vägistamislaine peale: “Harjuge ära!” Kas me oleme idioodistunud? Äkki noored veel ei ole…/…/

Meid ei narritata ära Euroopa Komisjoni ja Brüsseli regulaarse gospeliga, me oleme seda kõike juba kunagi kuskilt kuulnud, näinud ja kogenud. Pärast lastesaadet algas “Vremja”. Mitte see Dan Põldroosi ja Jan Uuspõlluga, vaid Leonid Iljitš Brežneviga. Ning me oleme sellele vilistanud, õppinud ringiga mööda käima. /.../

Ühesõnaga – meid enam ei lollita. Kui 15 aastat tagasi oli kõigil – kelle heaolu just otseselt ei sõltunud mõne erakonna edust, laias laastus ükskõik, keda valida (valiti sageli isiku järgi), siis täna on kõik teisiti.

Teisiti aga on kõik sellepärast, et ühelgi viimase 25 aasta jooksul valitsuses olnud erakonnal pole peaaegu mitte mingit sisulist vahet (programm on tüütu formaalsus, mis sepistatakse hädaga kokku viimasel hetkel nagu riigiasutused teevad arengukava, vajadusest ning kirjutatakse üksteise pealt maha). Võim tasandab kõik. Valid ühe, saad teise või ei saa midagi. Pealegi ei jõua mõne poliitiku puhul järge ajada, mis erakonnas ta parasjagu vegeteerib.

Hirmus on see tegelikult, kui politiseerunud on kogu avalik ruum, inimeste omavaheline arutelu ja suhtlus. Ning kui katki see kisub ühiskonna. Kuid kas äkki oleks veel hirmsam kui kõigil oleks jätkuvalt pohhui.

Iga hommik, kui avad ajalehe, pea- ja äravoolumeedia, raadio või teleka, tekib sinus segu häbist, masendusest, vihast, jõuetusest, piinlikkusest ja lõpuks ka ükskõiksusest.

Kas viga tuleks otsida iseendast? Võimalik. Kuna aga sarnased tundmused valdavad suuremat osa minu lähikondlastest-mõttekaaslastest, siis kas ikka viga on ainult minus endas?

Ometi ei räägi me siinkohal ainult poliitikast ja ühiskonnaelust. Täie mõistuse juures oleval inimesel, 45-aastasel näiteks, läheb karburaator punaseks ka siis, kui ta vaatab “Seitsmeseid uudiseid”, “Suvereporterit”, “Suurt komöödiaõhtut”, “Naistevahetust” ja muud säärast. Taoline lobotoomia, Eesti rahva labastamine, kestab juba veerand sajandit ning jällegi on kõigil savi, sest see ongi teema, mis aitab töölt tulles lõõgastuda, toppida suu odavat ja piinlikku meelelahutust täis. Ning rahvas ongi rahul. Ning Ivar Vigla saab endale uued kõrvaklapid osta. Tanel Talve saab tänu sellele isegi soomukiga tööl käia, Võsa Peetri jmt poliitiliselt säravast karjäärist rääkimata (raisk, punaseks läks jälle…)./…/

Pisut ka tööviljakusest sel viisaastakul…

Miks riik ei armasta meid? Miks meie riik ei toimi? Miks riigimeestel kuluhüvitistest midagi järgi ei jää ja miks ostetakse riigi kulul üha kallemaid ametiautosid? Miks igal pool hakatakse ehitama aasta-poolteist enne valimisi ja kaks kuud enne valimisi linte lõikama? Miks poliitikud ei toeta otsevalimisi, üleüldsegi valimiskorra muutmist, otsedemokraatiat?

Vastust me teame. Meie riigi juhtidel on meist tegelikult täiesti ükskõik. Kedagi ei huvita rahvas, see abstraktne inimene, kes toimetab kusagil allpool. See kõlab räigelt, aga pikemaajaline vaatlus näitab, et tegelikult see on nii. Ning et kadunud on ka sõnavabadus (ka Facebookis), saabunud on uus vaikiv ajastu, tõestab meile, et kätte on jõudnud ajajärk, mis oma olemuselt sarnaneb totaalse režiimiga. Kõik status quo säilitamiseks. Ning pärast meid tulgu või veeuputus.

Ning lõpuks oleks aeg loobuda ka müüdist, nagu oleks eestlane mingi metsik töömurdja. Enam ammu ei ole, eestlane on mugandunud. Soe koht linna või riigi allüksuses on parimaid asju mis saab perekonnale või võsukesele juhtuda, sest see on kindel värk. Tegema eriti aga midagi ei pea, samas, kuluhüvitise ja muu sedalaadi paberiajamise peale võib kulutada päevi-nädalaid, sest saamata jäänud kütusetoetus võib hakata hinge närima ning ei lase magada. Nii me elame. Öösiti vahest mõeldes, ja mitte ainult tuludele-kuludele vaid ka sellele, miks kõik nii on läinud.

Elan Gonsiori tänavas. Vaatan iga päev aknast välja, jalutan koera. Töö käib, Gonsiori tänava remont. Vahepeal nagu käib, siis jälle nagu ei käi paar nädalat. Mõtled, kas midagi juhtus, raha sai otsa? Või avastati eelajaloolised kalmed valgusfoori alt? Aga ei, esmaspäeval tuleb kolm meest jälle kohale, freesivad midagi kaks tundi (kella 7.15-st kuni 9.15-ni – lihtsalt suurepärane!), siis on neli tundi vaikust ja tundide kaupa istuvad mingid teksades ning oranžis kostüümis härrad kõnniteekivil, teevad suitsu ja ootavad tööpäeva lõppu, üks veidi noorem riisub taamal killustikku. Kaks venda magavad teerulli kabiinis. Kell on 14.45. Täielik vaikus. Kelle köis lohiseb?

Palju väärikuse kaotanud inimesi

Meie, 45-aastased, oleme veel harjunud lugema. Raamatuid ja ajalehti. Mis aga toimub ajakirjanduses? Meil ei ole enam vaba ajakirjandust. Ei ole peavoolu meediaväljaannetes – Postimees, Eesti Päevaleht, Eesti Ekspress – ega ole ka Rahvusringhäälingus. Kes vaidleks vastu? Ainult need, kes seal töötavad. Täiesti sõltumatud on veel vaid paar maakonnalehte.

Või kas saakski olla vaba ajakirjandust? Riik on ideoloogiliste töötajatena ja/või arvamusliidritena mahitanud ERR-i politrukid Ilmar Raagi, Toomas Sildami, Raul Rebase, rääkimata õigesti häälestatud saatejuhtidest. Vaadelgem kasvõi, mis teemadest (eriti välismaa puhul) ETV “Aktuaalne kaamera” räägib ja mida maha vaikib. Eriti just viimast. /.../

* * *

Ma arvan, et selleks korraks piisab. Meid, 45-aastaseid, aitab siinkohal sügavalt hingamine, saun ja veel mõned head asjad. Või raamat/film. Soovitan soojalt juba mainitud Kirill Serebrennikovi filmi “Leto”. Ning kindlasti kõiki Edmund Burke’i seltsi välja antud raamatuid.
Rahu ja meelekindlust, sõbrad!

Lugu ilmub autori loal. Esmailmumine Objektiivis.

Täna loetuimad
Perekondlik
Suurem osa raha valla eelarvest läheb haridusse (13)
Muhus ja Ruhnus on probleeme elukoha leidmisega (16)
Käib kampaania “Teeküünla ümbris pole prügi!” (2)
Kaks saarlast pääses Eesti Laulu poolfinaali
Orissaares lammutatakse vana kauplusehoonet
Koplimäe tegusate tegemisi kaemas (1)
Pille Lengi: head asjad juhtuvad ägedate inimestega (1)
Ministeerium nõustus Sandla sadama detailplaneeringuga (1)
Hambaravihüvitis on aidanud (6)
Saaremaa ühineb üle-eestilise helkurkõnniga (1)
Prokurör: laste väärkohtlemise tõendamine on keeruline (3)
Kliimakriis mõjutab tõsiselt iga täna sündiva lapse tervist  (4)
Õppereis Kurgjale
Klaveripäev Hiiumaal
Nädala loetavuse top 5
Endine hooldustöötaja süüdistab juhtkonda töökiusus (23)
Kesklinn on kolmeks tunniks liikluseks suletud (8)
Perekondlik
Purjus mees nõudis ähvardades endale kiirabi (14)
Kui uhkus ja eelarvamus varjutavad fakte (37)
Kommentaarid
Endine hooldustöötaja süüdistab juhtkonda töökiusus (23)
Suurem osa raha valla eelarvest läheb haridusse (13)
Prügiveo hinna tõusu saab leevendada jäätmeid liigiti kogudes (40)
SÜG-i uue nime lõpphääletusele jõudnud ettepanekud teada (5)
Ministeerium nõustus Sandla sadama detailplaneeringuga (1)
Hambaravihüvitis on aidanud (6)
Käib kampaania “Teeküünla ümbris pole prügi!” (2)
Suitsetajad häirivad hambapolikliiniku tööd (11)
Ohvri tuttav: teipijad olid hoopis mulle võlgu (68)
Kui uhkus ja eelarvamus varjutavad fakte (37)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud