10-päevane Europa Cantat jõudis Eestisse esmakordselt ja tõenäoliselt järgmise saja aasta jooksul seda festivali siinmail ei võõrustata. Seda enam oli eestlasena mul hea meel festivalimelust osa saada.

Osalesin ateljees „Meet Latin-American Roots”, mille viis läbi Venetsueela dirigent Luimar Arismendi. Tema käe all laulsid itaallased, hispaanlased, portugallased, prantslased, sakslased, šveitslased, üks El Salvadoris sündinud ja täna Iisraelis elav juut, üks tütarlastekoor Kanadast, kaks venelast ja mina.

Pärast selgus, et grupis oli siiski veel üks eestlane, kes juhatab Saksamaal frankofiilide koori. Ei tohi unustada ka Madridis töötavat eestlasest klaverisaatjat ja Tallinnas elavat trummarit. Niisiis kokku oli selles 120-pealises grupis neli eestlast.

Selles segasummasuvilas tundsin eestlasena end abitu ja väiksena. Kui sa üritad välismaalasele selgeks teha, et Tallinna nime ei hääldata Taaalin (mis kõlas peaaegu nagu Stalin) või et WC-sabas oled itaallaste keskele sattudes ootamatult viimane, saad aru, kui pisikese ja tagasihoidliku rahva liige sa tegelikult oled.

Kuid mida päev edasi, seda lõbusamaks olemine läks, seda südamlikumaks see grupp muutus. Ning lõpuks nutsime kõik koos Venetsueela raske olukorra pärast. Luimar Arsimendi ütles, et tema rahvas ei ole esimene ega viimane, kes peab valitsuse ebaõigluse vastu võitlema. Ja siin tundsin eestlasena temaga ühisosa. Tegelikult jääb inimene igas riigis inimeseks.