[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Kolmapäev, 18. september 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
september 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
      1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
30




Arvamus

Süütuse presumptsioon (1)
Autor: Katrin Laur, režissöör
Reede, 16. veebruar 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kuldgloobuste galal kandsid naised musta, näitamaks oma solidaarsust soolise ja seksuaalse ahistamise ohvritega. Muidugi ei olnud nad seetõttu vähem ilusad. Näitleja Michelle Williams tõi käekõrval lavale Tarana Burke'i, MeToo algataja, kellele kõik püsti seistes plaksutasid ja Tarana Burke pühkis pisaraid.

Ma ei ole ainus, kes viimastel aastatel on mõelnud revolutsioonist – õhus on viha ja kirge, mis ootab sädet, et lahvatada leegiks. Vahel saab sellest kulupõleng, vahel metsatulekahju.

Eesti Entsüklopeedia järgi on revolutsioon “seisundi või olukorra murranguline muutumine, ajaloos riigipööre, mille tulemusena senine poliitiline kord ja valitsev eliit asendatakse uue korra ja eliidiga, enamasti vägivaldselt”. Marksismi klassika ütleb, et revolutsiooniline situatsioon on olukord, kus ülemkihid ei saa enam elada vanaviisi ja alamkihid ei taha.

Ülemkihi revolutsioon


Kui #MeToo’d pidada revolutsiooniks, siis torkab silma, et see on ülemkihi revolutsioon. Sigadused, millega on saanud hakkama produtsent Harvey Weinstein ja näitleja Kevin Spacey, ei puuduta lihtsurelikke. Ka mitmed teised ühiskonna elu puudutavad paradigmamuutused, mis viimastel aastatel liikuma on läinud, on ülemklassi mure – alamklass ei taha nendega kaasa minna, mis ülemklassi tigedaks teeb.

Seda viimast märkan ma küll Eestis rohkem kui Saksamaal. Meie eliit eeldab, et kodanikkond peaks olema sama mentaliteediga kui nendes riikides, kus pärast Teise maailmasõja lõppu on olnud heaolu ja demokraatia.

Tarana Burke, kes MeToo ellu kutsus, pole näitleja. Ta on mustanahaline kodanikuaktivist, kes algatas MeToo 2006. aastal, pööramaks tähelepanu soolisele ja seksuaalsele ahistamisele mustanahaliste tüdrukute ja naiste vastu.
Tuule sai MeToo tiibadesse alles eelmise aasta oktoobris, siis, kui näitleja Alyssa Milano, kes suhteliselt juhuslikult MeToo peale sattus, sellele hashtag'i lisas. Säutsutundlikus keskkonnas levis #MeToo kulutulena. Sajad tuhanded naised kraamisid välja oma vanad haavad ja kirjutasid neist – see oli algusest saadik tingimus – nii palju, kui nad tahtsid. Seda, mida nad tahtsid. Igal juhul tahtsid nad kirja panna selle inimese nime, kes seda neile tegi, kümme, kakskümmend, kolmkümmend aastat tagasi.

Siin on minu jaoks moment, millest ma üle ega ümber ei saa. Ka minul, nagu väga paljudel naistel, on oma nooremast põlvest kaks seika, kus ma pidin elu eest võitlema – mehega, kes arvas, et ma peaks temaga seksuaalsesse vahekorda astuma. Loomulikult olin ma maruvihane. Kuid see ei ole mu elu ära rikkunud ega jäädavat kahju tekitanud.

Usun, et kui mind ikkagi oleks õnnestunud ära vägistada, s.t kui ma poleks suutnud ründajat tagasi lüüa, kui ta ehk oleks asja tõsisemalt võtnud, oleks sellest jäänud sügavam jälg. Oleks võtnud kauem aega, kuni hingehaav oleks kokku kasvanud ja sellest oleks jäänud sügavam arm.

Kuid kindlasti on mu elus olnud palju suuremaid raskusi ja üleelamisi ja muresid, ja ka need olen ma ju üle elanud. Ma ei ole oma hädade ja solvumiste kogum. Ma ei ole ohver, kontroll ja vastutus mu mõtete, mu elu ja mu tunnete üle on minu käes ja on seda alati olnud. Naine olemine ei ole nõrkus, ei ole midagi sellist, mille eest oleks vaja erikohtlemist.

See on see, mis mind õõvastab #MeToo ja muude ohvrirituaalide juures. Mida see inimesele annab, kui ta kisub kogu maailma ees lahti oma vanad haavad? Kas kaastunne, mida selle eest loodetakse saada, on seda väärt? Või annab see mingi ühekuuluvuse? Viha kallaletungija vastu on muidugi kergem mõista ja soovi kätte maksta. Aga sedagi siiski teatud piirini.

Ma teadsin siis ja tean praegu seda enam, et mina sattusin mõlemasse ohtlikku olukorda vähemalt 50% oma süü läbi. Mulle ei tungitud kallale tänaval, vaid ma läksin kaine peaga, omal jalal ja täisealisena nendesse olukordadesse, kus mehed tegid valed järeldused. Üks neist oli peaasjalikult kultuuriline konflikt, teine edevuste konflikt.

#MeToo kulutulena levimise juures on otsustav tähtsus sotsiaalmeedial. Enne kui mõeldagi jõutakse – säutsu jõuab harjunud inimene väga kiiresti kirja panna –, on sõnum oma kannatustest ja kurjategija nimi virtuaalsesse avarusse saadetud.

Harvey Weinstein on hävitatud mees. Kevin Spacey ka. Hävitatud on aga eelkõige süütuse presumptsioon. Ei ole kohut, ei ole süüdistust, ei ole võimalik ennast süüdistaja(te) vastu kaitsta. Sada tuhat säutsu ajab asja ära ja langetab kohe ka otsuse. Kui Weinstein või Spacey selle vastu kaebaksid, isegi kui nad lõpuks suudaksid tõestada, et süüdistused ei vastanud tõele, siis mida annaks neile kohtuvõit?

Kiirkorras ja ilma kohtuta hukkamine

Veel hullem on see, et suur osa haritud inimestest, need, kes seni on uskunud õigusriiki ja seadust, seda enam uskuvat ei näi. Nüüd peetakse teatud tingimustel õigustatuks, et süüdistataval pole võimalust ennast kaitsta.
Siin tulevad jälle meelde revolutsioonid, kus kiirkorras, ilma kohututa, hukati õige ürituse vastaseid. Piisas sellest, kui revolutsioonilise klassi esindaja sulle süüdistuse esitas. Kui sa kuulusid revolutsiooni vaenlaste hulka. Kümne aasta eest poleks me uskunud, et need ajad rikastes, haritud, traditsiooniliselt demokraatlikes riikides tagasi tulevad.

Weinsteini ei lastud päriselt maha. Kuid me oleme juba lugenud, kuidas tundmatu nördinud meeskülaline teda restoranis ründas ja talle kõrvakiilu andis. Weinstein ei kutsunud politseid. Tehke enda peal katse – kui paljud teist mõtlevad nüüd: “Ja paras talle!”?

Artikkel ilmus mõtteportaalis Huige.

Täna loetuimad
Teenuskeskus ärgitas trahteripidajat poodi avama (1)
Autol purunes parklas kütusevoolik (1)
Mart Mäeker asus riigiteenistusse (13)
Taas kaob üks avariiline hoone linnapildist (7)
Kaarma surnuaias sõidetakse haudade vahel autodega (4)
Eakatel on Isuzu bussi raske siseneda  (7)
Päästeamet leidis Saaremaa lasteaedades ja koolides puudusi
Pensionisüsteemi peab parandama, mitte lõhkuma (11)
Saaremaa naised on kõige aktiivsemad NIPT testi kasutajad
„Külla-külla!“ – väga menukas ettevõtmine
Lugeja küsib, jurist vastab (2)
Hematoloog Ines Vaide alustab haiglas vastuvõttu
Koorijuhid ootavad laulupeo repertuaari kinnitamist
Saaremaa mahetoode Rand & Rossi tõi Soome konkursilt hõbemedali
JUHTKIRI - Käepärane lahendus
Nädala loetavuse top 5
Eesti Energia ähvardab kalakasvanduse vooluta jätta (22)
Avatud Torni tänava ristmikul muutus peatee suund (14)
Sügistorm tegi saarlaste elu ebamugavaks (7)
Liivakotid hoidsid vaekoja kuivana (15)
Teenuskeskus ärgitas trahteripidajat poodi avama (1)
Kommentaarid
Taas kaob üks avariiline hoone linnapildist (7)
Kaarma surnuaias sõidetakse haudade vahel autodega (4)
Eakatel on Isuzu bussi raske siseneda  (7)
Mart Mäeker asus riigiteenistusse (13)
Pensionisüsteemi peab parandama, mitte lõhkuma (11)
Liivakotid hoidsid vaekoja kuivana (15)
Avatud Torni tänava ristmikul muutus peatee suund (14)
Eesti Energia ähvardab kalakasvanduse vooluta jätta (22)
Lugeja küsib, jurist vastab (2)
Autol purunes parklas kütusevoolik (1)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud