[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Reede, 29. mai 2020  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
mai 2020
järgmine kuu
E T K N R L P
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031




Arvamus

Süütuse presumptsioon (1)
Autor: Katrin Laur, režissöör
Reede, 16. veebruar 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kuldgloobuste galal kandsid naised musta, näitamaks oma solidaarsust soolise ja seksuaalse ahistamise ohvritega. Muidugi ei olnud nad seetõttu vähem ilusad. Näitleja Michelle Williams tõi käekõrval lavale Tarana Burke'i, MeToo algataja, kellele kõik püsti seistes plaksutasid ja Tarana Burke pühkis pisaraid.

Ma ei ole ainus, kes viimastel aastatel on mõelnud revolutsioonist – õhus on viha ja kirge, mis ootab sädet, et lahvatada leegiks. Vahel saab sellest kulupõleng, vahel metsatulekahju.

Eesti Entsüklopeedia järgi on revolutsioon “seisundi või olukorra murranguline muutumine, ajaloos riigipööre, mille tulemusena senine poliitiline kord ja valitsev eliit asendatakse uue korra ja eliidiga, enamasti vägivaldselt”. Marksismi klassika ütleb, et revolutsiooniline situatsioon on olukord, kus ülemkihid ei saa enam elada vanaviisi ja alamkihid ei taha.

Ülemkihi revolutsioon


Kui #MeToo’d pidada revolutsiooniks, siis torkab silma, et see on ülemkihi revolutsioon. Sigadused, millega on saanud hakkama produtsent Harvey Weinstein ja näitleja Kevin Spacey, ei puuduta lihtsurelikke. Ka mitmed teised ühiskonna elu puudutavad paradigmamuutused, mis viimastel aastatel liikuma on läinud, on ülemklassi mure – alamklass ei taha nendega kaasa minna, mis ülemklassi tigedaks teeb.

Seda viimast märkan ma küll Eestis rohkem kui Saksamaal. Meie eliit eeldab, et kodanikkond peaks olema sama mentaliteediga kui nendes riikides, kus pärast Teise maailmasõja lõppu on olnud heaolu ja demokraatia.

Tarana Burke, kes MeToo ellu kutsus, pole näitleja. Ta on mustanahaline kodanikuaktivist, kes algatas MeToo 2006. aastal, pööramaks tähelepanu soolisele ja seksuaalsele ahistamisele mustanahaliste tüdrukute ja naiste vastu.
Tuule sai MeToo tiibadesse alles eelmise aasta oktoobris, siis, kui näitleja Alyssa Milano, kes suhteliselt juhuslikult MeToo peale sattus, sellele hashtag'i lisas. Säutsutundlikus keskkonnas levis #MeToo kulutulena. Sajad tuhanded naised kraamisid välja oma vanad haavad ja kirjutasid neist – see oli algusest saadik tingimus – nii palju, kui nad tahtsid. Seda, mida nad tahtsid. Igal juhul tahtsid nad kirja panna selle inimese nime, kes seda neile tegi, kümme, kakskümmend, kolmkümmend aastat tagasi.

Siin on minu jaoks moment, millest ma üle ega ümber ei saa. Ka minul, nagu väga paljudel naistel, on oma nooremast põlvest kaks seika, kus ma pidin elu eest võitlema – mehega, kes arvas, et ma peaks temaga seksuaalsesse vahekorda astuma. Loomulikult olin ma maruvihane. Kuid see ei ole mu elu ära rikkunud ega jäädavat kahju tekitanud.

Usun, et kui mind ikkagi oleks õnnestunud ära vägistada, s.t kui ma poleks suutnud ründajat tagasi lüüa, kui ta ehk oleks asja tõsisemalt võtnud, oleks sellest jäänud sügavam jälg. Oleks võtnud kauem aega, kuni hingehaav oleks kokku kasvanud ja sellest oleks jäänud sügavam arm.

Kuid kindlasti on mu elus olnud palju suuremaid raskusi ja üleelamisi ja muresid, ja ka need olen ma ju üle elanud. Ma ei ole oma hädade ja solvumiste kogum. Ma ei ole ohver, kontroll ja vastutus mu mõtete, mu elu ja mu tunnete üle on minu käes ja on seda alati olnud. Naine olemine ei ole nõrkus, ei ole midagi sellist, mille eest oleks vaja erikohtlemist.

See on see, mis mind õõvastab #MeToo ja muude ohvrirituaalide juures. Mida see inimesele annab, kui ta kisub kogu maailma ees lahti oma vanad haavad? Kas kaastunne, mida selle eest loodetakse saada, on seda väärt? Või annab see mingi ühekuuluvuse? Viha kallaletungija vastu on muidugi kergem mõista ja soovi kätte maksta. Aga sedagi siiski teatud piirini.

Ma teadsin siis ja tean praegu seda enam, et mina sattusin mõlemasse ohtlikku olukorda vähemalt 50% oma süü läbi. Mulle ei tungitud kallale tänaval, vaid ma läksin kaine peaga, omal jalal ja täisealisena nendesse olukordadesse, kus mehed tegid valed järeldused. Üks neist oli peaasjalikult kultuuriline konflikt, teine edevuste konflikt.

#MeToo kulutulena levimise juures on otsustav tähtsus sotsiaalmeedial. Enne kui mõeldagi jõutakse – säutsu jõuab harjunud inimene väga kiiresti kirja panna –, on sõnum oma kannatustest ja kurjategija nimi virtuaalsesse avarusse saadetud.

Harvey Weinstein on hävitatud mees. Kevin Spacey ka. Hävitatud on aga eelkõige süütuse presumptsioon. Ei ole kohut, ei ole süüdistust, ei ole võimalik ennast süüdistaja(te) vastu kaitsta. Sada tuhat säutsu ajab asja ära ja langetab kohe ka otsuse. Kui Weinstein või Spacey selle vastu kaebaksid, isegi kui nad lõpuks suudaksid tõestada, et süüdistused ei vastanud tõele, siis mida annaks neile kohtuvõit?

Kiirkorras ja ilma kohtuta hukkamine

Veel hullem on see, et suur osa haritud inimestest, need, kes seni on uskunud õigusriiki ja seadust, seda enam uskuvat ei näi. Nüüd peetakse teatud tingimustel õigustatuks, et süüdistataval pole võimalust ennast kaitsta.
Siin tulevad jälle meelde revolutsioonid, kus kiirkorras, ilma kohututa, hukati õige ürituse vastaseid. Piisas sellest, kui revolutsioonilise klassi esindaja sulle süüdistuse esitas. Kui sa kuulusid revolutsiooni vaenlaste hulka. Kümne aasta eest poleks me uskunud, et need ajad rikastes, haritud, traditsiooniliselt demokraatlikes riikides tagasi tulevad.

Weinsteini ei lastud päriselt maha. Kuid me oleme juba lugenud, kuidas tundmatu nördinud meeskülaline teda restoranis ründas ja talle kõrvakiilu andis. Weinstein ei kutsunud politseid. Tehke enda peal katse – kui paljud teist mõtlevad nüüd: “Ja paras talle!”?

Artikkel ilmus mõtteportaalis Huige.

Täna loetuimad
Saun läks ehitusveast põlema
Perekondlik
Vallavanem Mikk Tuisk – põhimõtetega mees
Kaubamajas tuleb Rave mööbli tutvustuspäev
Lugudega asjade pood
Ühe saare naise lugu kriisi ajal (3.)
Kesklinnas lubatakse parkida kaks tundi
Neljalapselise maapere tegemiste pusle
Viikingite suvehooaeg stardib homme
Kirikud kutsuvad üle läve astuma
Nelipüha on ristikiriku sünnipäev
Iga ruut Saaremaast on kaardistatud
Hiiumaal näeb Ameerika sportautosid
Sõrves päästeti võrku kinni jäänud hüljes
Rohemeeter – maastike elurikkuse hindaja
Nädala loetavuse top 5
Autoga merre sõitnud kalurit ei õnnestunud päästa (2)
Hannes Sepp: näeme vaeva, et sügisel jätkata (51)
Kurb kuulda ja lugeda (19)
Vallavanem sai täpid viimasel hetkel kokku (15)
Ave Kirppis otsib uut omanikku (12)
Kommentaarid
Reformierakond kesklinna liikluseks sulgemise eelnõu tagasi ei võta (43)
UUS! Volikogu valis Saaremaa uueks vallavanemaks Mikk Tuisu (12)
Kurb kuulda ja lugeda (19)
UUS! Politsei eest põgenenud juht sai 20 päeva aresti ja jäi autota (1)
Kõrva-nina-kurguarst Oliver Vaide alustab vastuvõtte  (3)
Õpilastele jätkub veel toidupakke (5)
Prokurör küsis toakaaslast pussitanud mehele pikka vangistust (8)
Fraktsioon Saarlane soovib Tiiu Arolt tagasiastumist volikogu juhi kohalt (31)
Kajakas haudub kesklinna parklas autode vahel mune (7)
Vallavanem sai täpid viimasel hetkel kokku (15)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.


Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2020. Kõik õigused kaitstud