MARIA KALJUSTE: Prostitutsioon legaalseks - mees soovib, et naine käituks linade vahel nagu hoor (41)

Autor: Maria Kaljuste, valimisliidu Meie Tallinn linnapeakandidaat
Neljapäev, 14. september 2017.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Maria Kaljuste. FOTO: erakogu

Juba 19. sajandi filantroopilises töös olid kristliku heategevuse põhimõtted ühendatud küll patriarhaalsete arusaamadega ühiskonnast, kuid juba siis osati arvestada prostitutsiooni kui paratamatu ja nõudlusest tuleneva reguleerimist vajava osaga ühiskonnast.

Ka tuntud sotsiaaleriala spetsialistid defineerivad sotsiaaltööd vajaduspõhisena ehk et sotsiaaltöö ülesanne on viia ellu ühiskonna poolt heaks kiidetud sotsiaalpoliitikat ning katta ühiskonna poolt tagatud ressurssidega erinevate teenuste ja meetmete abil kõikide teatud sotsiaalsetes riskirühmades olevate kodanike vajadusi heaolu edendamiseks. (Louhelainen 1985; Sipilä 1989, 1991)

Sugutung ja surmahirm

Teeme algatuseks kohe selgeks, et siin välja öeldud arvamus on minu isiklik arvamus ja ma ei esinda sellega kedagi.

Minu isiklik seisukoht on, et prostitutsioon on vaja Eestis legaliseerida. Ammu oleks pidanud seda tegema – nii palju halba oleks olemata jäänud. Maailma vanima elukutse keelamine on sama, kui mitte lubada kõhulahtisusega inimesel kempsu minna.

Praegu reguleerib Eestis prostitutsiooni ainult karistusseadustik. Keelatud on prostitutsiooni vahendamine ja sellele kaasa aitamine, samuti seksiost alaealiselt. Iseenesest pole prostitutsioon keelatud – kuulutuste avaldamist internetiportaalides ja ajalehtedes ei loeta vahendamiseks.

Ehk siis – nii nagu pole keelatud enesetapud, pole ka keelatud enesemüümine. Aga mõlema juures ei tohi kasutada teiste abi ja vahendust.

Kui enesetappe saame me vaid püüda ennetada, siis prostitutsiooni saaksime kontrollida ja sedakaudu võib-olla ka mõnda enesetappu ennetada. Keeruline? Ei ole, tegelikult on see lihtne.

On selge ja üheselt mõistetav, et maailma liikuma panevateks jõududeks on sugutung ja surmahirm – sageli riskitakse viimasega, et nautida esimest. Praeguse aja reguleerimata prostitutsioon, kui tarbida kontrollimatut teenust, võib ju vabalt kaasa tuua surmahirmu.

Prostitutsiooni legaliseerimisega on kontrollimatuse küsimus paljudes maades kenasti ära lahendatud.

See hõlmab nii inimkaubanduse teoreetilist välistamist, teenusepakkujate tervisekontrolli tagamist, teenindajate psühholoogilist stabiilsust ja teadlikku kontrolli. Tööalase osavuse osas on reguleerijaks ilmselgelt turg. Ja inimeste vajadused on arusaadavalt nii erinevad, kui palju on maailmas inimesi.

Usun siiralt, et prostitutsiooni legaliseerimine oleks otseselt seotud ka selgemõistusliku suhtumise teadvustamisega, mille käigus oleks võimalik selekteerida või vältida viimasel ajal nii palju kõneainet pakkunud pedofiiliat.

Pedofiilidele tuleks minu silmis kehtestada nulltolerants ehk siis selliste tegude eest karistada vähemalt 15-aastase vabadusekaotuse või kastreerimisega.

Ka olen seda meelt, et tarvis on sisse viia avalik pedofiilide ja naise- või kaaslasepeksjate register.

Ei tohiks nii olla, et keegi võib karistamatult ära rikkuda teise inimese elu – ta peab teadma, et sellise teguviisi hind on tempel tema elule, igaveseks. Sellise karistussüsteemi aluseks on aga kahtlemata vajalik ääretult põhjalik taustatöö. Nagu surmanuhtlusegi puhul, et karistada saaksid vaid tõelised kurjategijad.

Üks maksab makse, teine mitte

On ka vaieldamatult selge, et inimene, kes on valinud prostituudi elukutse ja töötab 30–250 euro suuruse või veelgi suurema tunnipalgaga, ei lähe töötukassasse tööd otsima. Ammugi mitte näiteks Maxima kassapidajaks.

Täna seisneb aga prostituutide erinevus Maxima kassapidajaga selles, et kuigi mõlemad müüvad ennast, siis üks maksab makse ning teise puhul jäävad riigile tühjad pihud ja hunnik probleeme.

Seega, kallid konservatiivid – oma ihaluses endiste aegade järele mõelge nüüd selle peale, et juba Eesti esimese iseseisvuse aegadel oli avalikel naistel kollane pass, mis tõendas nende puhtust ja hoolimist oma tervise eest.

Tõsi, prostitutsiooni vastu üritati ka võidelda. Inimesed, kes sellele rattale olid sattunud ja soovisid näiteks teistsugust elu elama hakata, said abi sellisest ühendusest nagu 1889. aastal loodud Eestimaa Jooma- ja Auta Elust Päästmise Selts.

Prostitutsioon kui vahend jamade vältimiseks

Psühholoog-nõustajana võin oma kogemustele tuginedes veendunult öelda, et pikaajalise pere koospüsimise ja hingerahu tagamiseks peab naine, kes ihkab, et abikaasa suhtuks temasse kui kuningannasse, suhtuma oma mehesse kui kuningasse.

Paraku on paaridel, kes koos elama hakanud, sellest erinevad arusaamad.

Reeglina on sugupooltel erinevad põhjused – ühel võib olla esmatähtis pigem seks ning teisel hoolimine ja turvalisus. Loomulik ja iseenesestmõistetav peaks olema armastus ja teineteise hoidmine rasketel aegadel, ka siis, kui seks ei ole mingil põhjusel (enam) võimalik. Siin võiks aga appi tulla prostitutsioon kui turvaline ja legaalne vahend paljude jamade vältimiseks.

Ürgne tõde on see, et hoolimata kõigest panevad looduse poolt kaasa antud instinktid – tahame me seda tunnistada või mitte – mehi naisi ihalema nii, et avalikult igati väärikas naine suudaks linade vahel käituda kui hoor.

Ja konservatiividele, kes nüüd vihaselt “vuih!” ütlevad, lisaksin: just teie pärast, kes te seksi kohta “vuih!” ütlete, Eesti rahvas välja surebki.