Kelle jaoks me jookseme?

Autor: Ann Katarina Meri
Teisipäev, 12. september 2017.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Nädalavahetusel pealinnas toimunud SEB Tallinna maraton tekitas spordisõpradele vastakaid emotsioone.

Osalt tehti rõõmsaid eneseületusi ning lasti võidutseda spordil, teisalt jõudis meediasse atleetide pahameel maratonil valitsenud etnilise mitmekesisuse pärast. Eks süüdistatava leiab alati: küll paistis päike valelt poolt, küll vedas määre alt, küll oli võistlemas liiga palju keenialasi.

Leian, et siinkohal tuleks nördinud sportlastel võtta hetk enesesse vaatamiseks ja mõtiskleda, mille või kelle jaoks sporti või muid huvitegevusi üldse harrastatakse. Kas selleks, et pääseda kaamerasse naeratama või hoopis seetõttu, et kompida omaenda keha võimeid ja piire? Kas rahulolu iseendaga algab tõesti ainult medaliväärsest kohast ning lõpeb sealt, kus pjedestaalile tõuseb teisest rassist jooksja?

Sportlaste elukohast ja geneetilistest soodumustest tekkinud eelised ei saa kunagi olla viimseni mõõdetud ja eraldatud – ka Skandinaavia suusatajate jaoks ei hakata suurvõistlustel ehitama eraldi rada. Sõltumata sellest, kui oskuslik võib inimene olla, leidub alati kusagil keegi tunduvalt parem. Ja keegi, kes on kehvem, aga hiilgav milleski muus.

Nii on lihtsureliku ülesanne ükskõik millisest positsioonist hoolimata endas rahu leida ning kõrvutamine, võrdlemine ja süüdistused lõpetada. Alates hetkest, mil inimene elu liiga tõsiselt võtma ja võistluseks pidama hakkab, on ta selle automaatselt kaotanud.

Loodan, et laupäeval toimuvale Ultima Thule maratonile ning oktoobrikuusse jäävale kolme päeva jooksule minnakse jooksma aega ja mitte kohta. Et keskendutakse rohkem ajale stopperis ja vähem kohale edetabelis ning võetakse ürituse keskmeks oma isiklik tervis ja meelerahu. Tuntakse heameelt teiste saavutuste üle, patsutatakse võitjaid õlale ning aidatakse rajal püsti need, kes kogemata oma tossupaelte otsa koperdanud.