Strugatskikommunism

Autor: Jüri Pino, kirjamees
Esmaspäev, 04. september 2017.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Jüri Pino. FOTO: erakogu

On mõnevõrra raske aru saada, miks mitmed lugupeetud inimesed – ma pole mitmega neist milleski nõus peale kellaaja, aga lugu pean ikka – augustis kommunismi, selle vead ja võimalikud head äkki teemaks võtsid.

Ei julge takkajärgi uurida kah. Kaege, siin maal kipub olema nii, et kui mingi vaidlus kestab piisavalt kaua, lakkab see olemast mõttevahetus. Läheb pigem sinnakanti, nagu Mihkel Mutt oma surematus jutus „Kriitik Horriman” kirjutas. Loll! Siga! Süüdi!

Kui isegi vaidlejad ise nii kaugele ei jõua, siis kommentaarium kindla peale. Veel kord soovitus kõigile kirjainimestele: vältige oma tüvitekstide sappa tekkivate kommentaaride lugemist – rikub tuju, ajab norgu või tigedaks ja kumbki pole tervisele hea. Nii vaimsele kui ihulisele. Võib esineda pärle, aga nende leidmiseks tuleb tükk aega sonkida.

Justkui perestroika aeg tagasi

Ammugi ei taha ise sekkuda. Kistud teema tundub – ei ütle, kust, aga kes setu kõnekäände teab, see teab. Oleks justkui perestroika aeg tagasi, kui arutatakse tõsise näoga inimnäolise sotsialismi ja kommunismi võimalikkuse üle.
Niisama jauraks natuke. Tunnistaks ennast möödaminnes – naljaga pooleks, kui soovite –, aga täiesti tõsiselt kommunistiks.

Mitte oma punase mineviku või päritolu pärast. Kuigi on. Kogu kursus läbitud, oktoobrilapsest komsomolini, oleks mõni aasta vanem või kestnuks jama edasi, küll jõudnuks parteisse kah. Mis siin häbeneda või väita, et tegelikult õõnestasid. See oli ja seda ei saa tagasi võtta, lohiseb igavesti kaasas ning oleks loll peitma hakata.

Kui täpsemalt määratleda üritada, siis võiks ennast nimetada udupäisest unistajast kommunistiks. Tabad vahel, et eh, ehk olekski võimalik.
Hästi eripärane kommunism. Et seda pole kunagi olnud ega tulegi, võib igaüks endale ise kommunismi ette kujutada. Kes tahab, laagreid ja verd, palun väga. Ise kujutaks ette, nagu maailmakirjanduse ühtede parimate ulmikute vendade Strugatskite varases loomingus, mistap panekski nimeks lohiseva strugatskikommunism.

Täpsemalt raamatust „Tagasitulek”, mis ka eesti keeli ilmunud ja mille võiks uuesti välja anda. Seal kirjeldatud maailm tundub tore. Kes pole lugenud, siis lühidalt. Kõik on hästi. Kõike jagub. Inimesed lendavad tähtedele. Keegi pole kellegi peale kuri. Kõigil on huvitav midagi teha. Olgu prügitöötlus, vaalade karjatamine või kosmoselend. Laiskvorstid ei meeldi tütarlastele ja surevad loodusliku valiku tõttu välja, nagu Leonid Gorbovskil öelda lastakse. Mina muidugi sureks kohe välja.

Ajah, sääski ka pole.

Teagi, mis selles võlub. Loomulikult on tegu hirmus lihtsameelse sisuga, aga Strugatskid kirjutasid nii pööraselt hästi. Aeg mängis kah vist kaasa, 1962–1964 ehk nikitistlik periood, nagu kõrgesti lugupeetud Tiit Matsulevitš Hruštšovi aja kohta on öelnud. Lubati ju siis 1980. aastaks kommunismi, igaühelt võimete kohaselt, igaühele vajaduste järgi. Mis on ju kurikaval lubadus, võides tähendada ka, et vaevame end tööga poolsurnuks, süüa ja magada tohib vaid niipalju, et edasi rabada jaksaks. Tühjaks saad, viskame minema. Sõjakommunism.

Võimalik, et võlub, kui vaatad selgel ööl tähti, mõte, kas inimesed kunagi sinna jõuavad. Poisikese asi. Tahaks, teadmata, miks. Võib-olla, kui keegi tol mainitud nikitistlikul perioodil uskuma jäigi, siis suuresti Gagarini lennu pärast. Artemi Troitski on öelnud, et pärast seda oli cool olla sovett. See oli inglisekeelne vjuu.

Bolševikud arvasid, kalkun kah arvas

Kuigi see on jabur ja selgelt võimatu. Julmalt öeldes ebainimlik. Selleks tuleks inimestel ajud survepesust läbi lasta. Strugatskid tabasid kah ära, et mingil juhul ei saa kommunismis lastekasvatamist vanemate hoolde jätta. Ikka internaat, silm peal, kasvatus 24/7. Ebainimlik. Loomuvastane.

Pealegi on pea võimatu välja mõelda, kuidas sellisesse maailma üldse võimalik jõuda oleks. Bolševikud arvasid, kalkun kah arvas. Strugatskikommunismiks peaks inimkond olema oimetuseni rikas ja võimas, nende tee viib ainult vaesusse ja jõuetusse. Võib-olla peaks kuningas Louis-Philippe’i postuumselt kommariks kuulutama, käratuse pärast: rikastuge!

Täislastud sõna see kommunism. Praegu, näe, hakkaski piinlik. Ometi, tähisel ööl taevasse vahtides unistad teinekord nagu viimane titt, et võtaks D-kosmoplaani ja teeks paar parsekit.