Uuel laiuskraadil uuesti proovimas

Autor: Ann Katarina Meri
Laupäev, 07. oktoober 2017.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Ühes oma mullustest päeviku- sissekannetest kirjutasin, kuidas minu jaoks on ülikool jäänud vaid moodulite täitmiseks.

Seniste õpingute jooksul on ära jäänud nauding uutest teadmistest ja õhin, millega ootaksin järgmist loengut – tunded, mida olen kuulnud tekkivat paljudel neist, kes leidnud oma eriala.

Et aga ühiskonnas kipub levima arvamus, et välismaal on kõik alati palju parem, otsustasin minagi ülikoolile teisel laiuskraadil uue võimaluse anda. Nimelt tulin üheks semestriks õppima päikeselisse Kreekasse, kus kohalikud istuvad hommikust õhtuni kohvikutes või rannapromenaadil ning palmide alla on räntsakile laskunud paksud koerad.

Tänavail kõndides kandub ninna mõrkjas lõunamaalõhn, täpselt nii habras, et teadvustada, et asume endiselt Euroopa mandril, ning täpselt nii äratuntav, et panna mind igatsema moslemite palvelekutsungeid, looritatud naisi ja kõhnu kasse.

Kõik harjumatu on leppimiseks

Loenguid veel toimunud ei ole ning ka kodu otsimisega pole veel õnneks läinud, seega peatun seni hostelis. Esiteks on see absoluutselt kõige puhtam ränduripesa, mida oma reisimiste jooksul üldse kunagi näinud olen; seda on aga kergelt varjutamas fakt, et duširuumid ja tualetid on mõeldud ühiseks kasutamiseks mõlemale sugupoolele ning kõikide kabiinide uksed on valmistatud läbipaistvast klaasist.

Läbipaistev on materjal küll õnneks ainult ühelt poolt, mis tähendab, et väljast saab küllaltki detailse täpsusega teada absoluutselt kõik, mis toimub suletud ukse taga, ent seestpoolt välja vaadata ja võimalikke huvilisi kindlaks teha võimalik ei ole. Kirjutan selle Kreeka vabameelse ja sümpoosioneid soosiva ühiskonna arvele ning elan edasi.

Rõõm jagamismajandusest

Tegelikult tunnen aga, et hostel on elamiseks tõeliselt mõnus keskkond. Privaatsus on neis asutustes küll au sees, kuid väiksemagi suhtlemiskihu tekkimisel saab ka viimast kohe rakendada. Mõnus on alustada vestlusi tundmatute inimestega täiesti suvalisest kohast; küsida võhivõõralt, mida ta täna õhtul teeb või kas talle meeldivad rohkem koerad või kassid.

Mõnus on jagamismajandus, mida sellistes ühiselamutes harrastatakse. Toiduülejääke lihtsalt ei teki, sest iga lahkuv rändur jätab oma allesjäänud toidupalad järgmisi ootama ning nii juhtubki tihti, et ühe vana on teise korralik õhtueine.

Seetõttu mõistan täiesti keskealisi ja vanemaid inimesi, kes hostelitesse jäädavalt elama kolivad. Nooruslik õhkkond ja pidevalt vahetuvad inimesed, võimalused toidu ja muude tarvete jagamiseks hoiavad inimese suhtlusalti ja õnnelikuna.