Klienditeenindaja argipäev: magavad kunded ja väikesed põrgulised (3)

Autor: Ann Katarina Meri
Laupäev, 26. august 2017.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Lisaks reisimisele ja kirjutamisele olen end sel suvel avastanud ka restoranist töötamas. Mulle seal meeldib: vahetu kontakt inimestega, õhtu lõpuks ringijooksmisest väsinud jalad ning uksest sisse-välja vooriv kirev seltskond, mille esindajad on teinekord huvitavamad kui tõsielusarjade tähed.

Nõud lähevad mustaks ja seejärel jälle puhtaks, sätitud lauast oleks ühel hetkel otsekui kleepuv tornaado üle käinud ning mõne aja pärast läigivad seal jälle poleeritud klaasid ja lumivalge laudlina. Vahel täitub meeleoluka suminaga kogu saal ning pärast suuremat külastajatetormi laiutab ruumides harras vaikus. Jälgin neid protsesse nagu aastaaegade kiirendatud vaheldumist ning tunnen rõõmu sellest, kuidas elu liigub tsüklitena: kõik koltub ja õitseb, koltub ja õitseb taas.

Esineb üleolevat suhtumist

Avastasin, et ka mu töökohavalikutes käivad tsüklid: kontorisse ja seejärel restorani, kontorisse ja siis tagasi restorani. Vajan vaheldust, teise mätta otsa ronimist, midagi, mis sunniks oma harjumuspärased stampmõtted üle vaatama ning teinekord need kibedusega alla neelama. Ja oh, kui valusasti see abaluudele pressib, aga ainult nii kasvavad tiivad.

Tean inimesi, kes pööritavad klienditeenindaja-staatuse peale silmi ja vaatavad sellele ülalt alla. Osa neist on mu oma tutvusringkonnas, osalt peegeldub see mõne külastaja näost ja käitumisest.

Minu arvates on söögikohas töötamine aga hea harjutus egole ja alandlikkusele: ma ei ole kõige tähtsam inimene maailmas, vaid lihtsalt vahendaja. Minu ülesanne on garanteerida kliendile mõnus ja muretu õhtu ning kanda restorani võimaluste piires lauale kõik, mida ta parasjagu soovib.

Ootamatused ajavad kimbatusse

Mõnikord tuleb aga ette hetki, mil ei oskagi esiti midagi teha. Kui väike laps terve saali ees mu seelikusaba üles tõstab või rahulolematu klient täiel hääleulatusel mu peale karjub. Kui täiskasvanud klient toolile kükitab ja lendu tõusva kotka hääli tegema hakkab. Kui esialgu ontlikuna paistnud pereisad siivutuid nalju viskama hakkavad või üleliia napsutanud kunded norinal laua taha magama jäävad. Üks on aga kindel: kõik möödub ning kord lahkuvad ka kõige kapriissemad kliendid, jättes mind kergendunult ohates baariletti pühkima.

Kõige kurvemad on aga hoopiski olukorrad, kus paarikesed või perekonnad terve õhtusöögi vaid ninapidi telefonis veedavad ja näpuga ekraanil vehkimise kõrvalt agressiivselt toitu suhu kühveldavad. Õnneks näeb seesugust pilti siiski võrdlemisi harva ja juba järgmine laudkond tõestab tavaliselt, et inimesed valdavad endiselt üksteisele silma vaatamise ja elu nautimise kunsti.

Mul on hea meel, et nii paljud noored alustavad oma tööelu just klienditeenindamisest ning saavad seeläbi õppetunde elementaarsest viisakusest. Suhtumine ligimesse ei tohiks sõltuda sellest, kas ta istub parasjagu restoranis ärikohtumisel või kannab samasse lauda suupisted ja veinipudeli.