Eesti Laste ja Noorte Diabeediühingu juhataja ning kogemusnõustaja Kristi Peegel, kes esines konverentsil ettekandega “Insuliinravi ja füüsiline aktiivsus,” leidis tihedale päevakavale vaatamata aega Meie Maale lähemalt rääkida nii ühingu tegemistest kui ka diabeedidiagnoosiga inimeste elust Eestis.

“Laste ja Noorte Diabeediühing on I tüüpi diabeeti põdevate laste ja tänapäeval ka täiskasvanute esindusorganisatsioon. Teeme huvikaitsetööd ehk seisame selle eest, et meie lastel ja täiskasvanutel oleks piisavad vahendid, et diabeeti hästi hallata. 2016. aastast oleme ka rehabilitatsiooniorganisatsioon,” tutvustas Peegel üle-eestilist ühingut.

Ta rõhutas, et hetkel ollakse ainus organisatsioon Eestis, kes pakub puhtalt diabeedile suunatud rehabilitatsiooniteenust, aidates kasvatada ja hoida ka patsiendihariduse poolt.

“Inimestel võtab diabeedi diagnoosiga leppimine keskmiselt kuni poolteist aastat. Mõni ei lepi sellega mitte kunagi,” möönis Peegel. Ta toonitas, et diabeediühingu kogemusnõustajad aitavad selgitada, mida diabeediravi inimese jaoks tähendab, kuidas raviks kasutatav insuliin toimib, mil viisil süsivesikute tarbimist piirata, kuidas jätkata liikumist ja hoida oma tervist.

“Kogu meie toetav tegevus on suunatud sellele, et diagnoosi saanu ei tüsistuks: ei jääks pimedaks, ei kaotaks jalga või neeru,” kinnitas Peegel, rõhutades, et hilistüsistuste vältimiseks tuleb diabeeti ohjates tegutseda 24/7. “Seda ei õpita selgeks 20-minutilise arstivisiidi käigus, mil sulle öeldakse diagnoos ja määratakse ravi,” tõdes ta. Kõige enam ohustavad Peegli kinnitusel diabeedi põdejaid südame-veresoonkonna haigused, mis üldse on populatsioonis väga kõrge riskiga.

Ta julgustas diabeedi diagnoosi saanuid sellele tõvele spetsialiseerunud ühingutest ja teabetubadest abi otsima.

“Tegime hiljuti oma rehabilitatsiooniklientide seas küsitluse ja selgus, et vastanute 3 kuu keskmise veresuhkru väärtus, mille järgi diabeeti hinnatakse, oli langenud keskmiselt ühe protsendipunkti võrra. See on meditsiiniliselt tohutult suur näitaja. See on väga suur elukvaliteedi ja tervise muutus, mis annab tegelikult inimesele juurde 10-15 aastat elu,” tõi Peegel elulise näite, kuidas nõustamisest ka reaalselt abi saadakse.

Ta rõhutas, et diabeeti põdeval inimesel on oluline tulla nõustamisele mitte ainult kohe peale diagnoosi saamist, vaid ka 10, 20, 30 ja 50 aastat hiljem, sest diabeediravis avastatakse kogu aeg uut ja eluaegse kroonilisena tuleb toimuvaga pidevalt kursis ja ka muutustele aldis olla.

Peegli kinnitusel on diabeetikute igapäevaseks saatjaks ka nn haigusväsimus, sest tõvega tuleb silmitsi seista 24/7/365 ja nii 30 aastat või enamgi järjest.

“Me tegelikult ei räägi avalikkusele päriselt, mida diabeeti põdev inimene igapäevaselt läbi elab. Täiskasvanud kardavad stigmatiseerimist tööturul, lapsed sõprade või kallima kaotamist,” tõdes Peegel, lisades, et pinge, millega toime tuleb tulla, on väga suur.