Ülo Roos, kes küüditati vaid poolteiseaastasena ja saab sel sügisel 80-aastaseks, rääkis: “Minu vanaisa küüditati 1941. aasta aprillis. Ta jäi millegagi hambusse, kuna osales ka vapside liikumises. Minu omadest jäid Siberisse kõik peale isa venna, kes oli küüditamise ajal 11-aastane. Ülejäänud surid nälga. Näljaga tulevad kopsupõletik ja muud hädad.”

Naabrinaiste juttudele tuginedes meenutas Roos, et üks külanaine jäänud küüditamise ajal auto juurde seisma ja tundnud huvi, kuhu Mari viiakse (Mari oli Ülo Roosi isapoolne vanaema – toim). Selle peale öeldi, et kui te tahate kaasa tulla, siis kohti on.

“Minu vanaema tuli meiega vabatahtlikult kaasa, sest arvas, et varsti tuuakse meid tagasi. Kahjuks suri ta juba 1942. aasta algul. Minu ema oli 21-aastane,” lausus Roos.

Roosi sõnul pidid alatoitumuses naised juurima Siberis turbarabas kändusid, sest sinna taheti teha soojuselektrijaama.

Ülo Roos sai Siberist tulema tänu Sinaida Koostile, kes tuli oma õepojale Kirovi oblastisse lastekodusse järele ja võttis möödaminnes kaasa veel seitse last. Üks nendest lastest oli toona Ülo Roos. See toimus 19. augustil 1946. “Las ta olla või punane, aga ta tegi inimlikke tegusid... See oli kangelastegu,” jäi Roos kindlaks. “Kahjuks jõudsin talle alles haua peale lille viia.” Sinaida Koost suri umbes paarkümmend aastat tagasi.