Äraõitsenud võililled ja nendest tekkinud kerakujulised ehmespallid seemneid levitamas, kohati paarikümne sentimeetri kõrguseks kasvanud rohi segunenud umbrohuga – selline vaatepilt avanes üleeile Kuressaare lossipargis. Pärast valda päringu tegemist oli niiduk kõpsti kohal ning muru linnakodanike ja turistide rõõmuks niidetud.

Saaremaa vallavalitsuse keskkonnaosakonna juhataja Bert Holm ütles pargis vohanud muru selgituseks, et veendumus selles suunas, et sentimeetri kõrguseks pügatud muru on sisuliselt „roheline asfalt“, levib ökoloogide hulgas juba pikemat aega.

Madal muru on elustikuvaesem

“See tähendab, et madalaks pügatud muru on oluliselt elustikuvaesem kui veidi harvemini niidetav variant alates taimedest, sest enamik ei talu liigsagedast niitmist, lõpetades igasugu putukateni jms välja, sest vähestel on selle „rohelise asfaldi“ sisse asja,” sõnas Holm.

“Arusaadavalt ei saa üldkasutatavatel aladel muru ka päris rinnuni lasta kasvada, aga ei pea tingimata kõiki haljasalasid iga nädal niitma. Kus kui sageli peab, sõltub paljuski asukohast. Mingeid tühermaid linnas võiks vabalt niita paar korda aastas. Ka võiks lossiparki tekitada kusagile sellise looduslikuma ilmega ala, n-ö lillemuru, kus niidetakse harvem ja lastakse seal kasvavatel taimedel õitseda ja viljuda. Ruumi seal ju on ja kindlasti pole kogu pargiala ühtviisi aktiivses kasutuses,” lisas Holm.

Nüüd tehaksegi heina

Ta tõi näiteks, et seda teed mindi näiteks uue ERM-i maja puhul Tartus, kus päris suurtele pindadele külvati haljastuse käigus looduslike niiduliikide seemneid. “Nüüd reaalselt tehaksegi seal heina, mitte ei nühita nädalas korra raideriga üle. Liigsagedase niitmisega avalikus ruumis kaasneb ka see, et kui peab pikalt kuiva, kõrbeb lühike muru kiiresti ära ja ega seda „kena vaadata“ ole, mis on tavainimese jaoks muru niitmise juures vahest põhiline aspekt,” selgitas Holm.

Kuressaare linnamajanduse juhataja Marek Koppel ütles, et alates sellest esmaspäevast on lossipargis niiduk toimetamas. „Loodetavasti saame nädala lõpuks niidetud. Tavaliselt võtab lossipargi niitmine aega 4–5 päeva. Lisaks niidukile tuleb ka puude, põõsaste ja pinkide alt trimmerdada,” lausus ta.

Niidetud muru = roheline kõrb

Valla haljastuse peaspetsialist Katrin Reinhold osutas, et viimasel ajal on palju kirjutisi ja üleskutseid teemal – „Niitke vähem, niidetud muru võrdub roheline kõrb!“.

Ta tsiteeris veebilehelt Värske Aju Helene Urva kirjutist: „Linnahaljastuses niidetakse tihti ka sellised rohumaad madalmuruseks, mille funktsioon ei nõua tihedat niitmist. See on karuteene nii liigirikkusele kui ka rahakotile. Rohealasid, mida pikniku pidamiseks või jalka tagumiseks ei kasutata, näiteks maanteedevahelised alad, suurte parkide servad jmt, oleks mõttekam hooldada puisniitude eeskujul – 1–2 korda aastas niites (esimene niitmine pärast jaanipäeva). See tagab lopsaka koosluse, mis ei kolletu, vaid õitseb rikkalikult, pakub elupaiku ka nt liblikatele ja mardikatele ning takistab vareste massilist pesitsemist (väidetavalt peidavad varesed toidupalu just madalmurustele aladele, seetõttu on neid murukõrbete läheduses alati rohkem kui metsas või heinamaal). Ei maksa unustada ka seda, et muld on elus.

Liigne tallamine ning kokkusurumine, liiga madal niitmine hävitavad mullaelustikule sobilikud elutingimused, mis toob kaasa selle, et taimed ei saa seal normaalselt kasvada ja kiratsevad.“

Reinhold ise lisab sellele kirjutisele, et samuti ei sobi pargipuude juurestikule pidev tallamine. “Püüame vähehaaval kahe äärmuse vahel hakata keskteed leidma ja ümber kujundama inimestes kujunenud harjumust näha mullani madalaks niidetud ja kollaseks kõrbenud pargiaasasid, ning teisalt järgida looduskaitselisi printsiipe, säilitades liigilise mitmekesisuse ja elupaigad ning toitumisvõimalused erinevatele liigirühmadele,” ütles ta.