Autor:
Angela RandmetsEsmaspäev, 04. märts 2019.
Loe kommentaare |
KommenteeriKirjanik, teadlane ja õppejõud.Rein Veidemann esitles möödunud reedel Saare maakonna keskraamatukogus oma romaanitriloogia „Wiik“ viimast osa, mis kannab pealkirja „Piimaring“.
Esitlusel tutvustas raamatu autor põgusalt ka kaht eelmist triloogiasse kuuluvat teost ning põhjalikumalt vastset, detsembris ilmavalgust näinud romaani.Autobiograafiline raamat
Kogu triloogia läbivaks tegelaseks on autori sõnul tema alter ego ehk teine mina Andreas Wiik.
Kui triloogia esikteoses püüab nimitegelane, ajakirjaniku ametit pidav Wiik päästa tuleroaks langemisest Baltimaade vanimat lastekodu ning teisena ilmunud romaani "Tund enne igavikku" kõik 230 lehekülge veedab ta üliõpilasena oma õpetaja ja mentori (kelle prototüübiks on poeet Valmar Adams) matustel, siis kolmas raamat kirjeldab valdavalt noore mehe eneseotsinguid enne ja pärast armeeteenistust. Seepärast jookseb „Piimaringist“ mõistagi läbi ka armastuse liin.
Vastatud ja vastamata tunded
„On kahte tüüpi armastust – paks armastus, mis toodab järeltulijaid ja kestab läbi elu ning õhuline armastus, mis jääbki vastamata ja n-ö teostamata. Mõlemad armastuse liigid on selles romaanis esindatud,“ märkis Veidemann esitlusel raamatu süžeekäike tutvustades.
Kuna esitluse publik koosnes pea enamuses erinevas eas daamidest, luges kirjanik romaanist ette ka peategelase noorpõlvearmastatule pühendatud armuavalduse, mis kirjutatud teadmises, et seda loeb neiule pulmapäeval ette teine mees.
„Ma arvan, et iga naise kõrvad on väärt, et seda kuulda saada,“ märkis Veidemann enne, kui oma ristitütre Liis Lulla musitseerimise saatel romantilise katkendi ette kandis.
„Kõige suuremad tunded jagatakse vaikides,“ „Kõiksus ongi üks suur kohustus“ ja „Inimeste liivakell käib pöördumatult ühes suunas“ on etteloetust vaid mõned mõtted, mis autori poolt peategelase suhu panduna omakorda kuulajate mõtetesse kummitama jäid.
Mitte ainult armastusest
Lisaks armastuse liinile on kirjaniku sõnul teoses väga tugevalt esil ka metafüüsiline ehk nn piibliliin, sealhulgas põhimõte, et vanemate patud nuheldakse laste kaela.
Veidemanni kinnitusel leiab tähelepanelik lugeja romaanist detailse 1965. aasta õhustiku koos ajastu retoorika, tollaste ajakirjandusväljaannete ja 60-ndatele iseloomulike meloodiatega, samuti kirikuõpetaja Toomas Pauli portreteerimisest sündinud tegelaskuju ja tema isa traagilise elusaatuse, aga ka kuulsa Seppo salvi retsepti.
Põhjalik eeltöö
Veidemann tähendas, et romaani kirjutamisele eelnes väga põhjalik eeltöö.
„Enne kui ma seda kirjutama hakkasin, sai väga palju materjali läbi käidud,“ tunnistas Veidemann.
Ta töötas läbi nii Koonga kandi inimeste mälestused kui ka mälestusteraamatud „Meie elu lood“, mis puudutavad eestlaste saatusi kahes,1941. ja 1949. aasta küüditamises.
„Romaani väikene nõrkus on, et inimeste kujutlusel ei lasta liiga lennata, vaid õpetaja Rein Veidemann tegutseb ja näitab ette, kuidas üht või teist asja tõlgendada,“ naljatas autor. Samuti olevat raamatus kindlasti ka vähemalt kaks viga, aga need lubas Veidemann koos kuulajate seas olnud hea sõbra, maestro Ülo Tuulikuga nende eneste teada jätta.
Nagu romaan nii sai ka reedene raamatuesitlus väärika punkti Louis Armstrongi palaga „What a Wonderful World“..