Novembris on kütmishooaeg täies purjes ning pliidi- ja ahjumeistritel käed-jalad tööd täis. Kvaliteetset ja pikalt kestvat küttekollet soovival inimesel tasub MTÜ Eesti Pottsepad juhatuse esimees Aleksander Ljubajevi sõnul pliidi, ahju või korstnajala ehitamiseks pottseppa palgates eelistada kindlasti sertifitseeritud meistrit. Kui kutsesertifikaat tagab selle, et pottsepp on läbinud kõik oma kutsetasemele vastavad koolitused, siis tõeliseks meistriks saadakse Ljubajevi kinnitusel vaid läbi staaži ning pideva enesetäienduse moodsaimate ehitusvõtete ja materjalide tehnoloogiate vallas.

„Tänagi tuleb kutsetunnistusega pottseppade seas kahjuks ette neid, kes teevad kamina korpuse kipsplaadist ja villast ega ole justkui kuuldudki parematest ja otstarbekohasematest materjalidest, nagu näiteks kaltsiumsilikaatplaat ja salvestavad plaadid. Villaga ehitatud kamina kütmisel aga tekib sageli kärsahais ja lendlev villatolm,“ toob Ljubjaev hoiatava näite väiksema kogemuse või lisakoolituseta kütteseadmete ehitajate võimalikust käekirjast.

Vähetähtis ei ole pottsepatöö tegemise juures ka kehtiva seadusandluse tundmine. Kuna juba kolme aasta pärast – 1. jaanuarist 2022, lähevad rangemaks nii tehaseahjudele esitatavad saastenõuded kui ka mõned käsitsi laotavatetele küttekolletele esitatavad kriteeriumid, päästab paberitega meistri palkamine paljudest hilisematest sekeldustest nii tuleohutus- kui saastenõuetele vastavust jälgivate kontrolliorganitega.

Pottsepa valimisel soovitab Ljubajev kõigepealt tema kutsetunnistuse ehtsus ja kehtivus veebilehel kutsekoda.ee järele kontrollida. „Tunnistuse kuvamist selles portaalis on võltsida väga palju raskem kui paberil tunnistust,“ nentis Ljubajev, lisades, et võltsitud kutsetunnistusega pottseppade võrku võivad langeda pigem vanemad inimesed, kes internetti kasutada ei oska.

Kui juba hea töö poolest kuulus, kutsepaberitega meister on leitud ja tema abiga kvaliteetne küttekolle majapidamisse saadud, tasub hea ja kalli asja eest ka selle vääriliselt hoolt kanda, et see võimalikult kaua oma peremeest teeniks.

Mistahes kütteseadme võimalikult pikaaegse töökorras püsimise tagavad Ljubajevi kinnitusel kolm võlusõna: hooldus, kuivad halupuud ja ülekütmisest hoidumine.

„Kütteseadet tuleb hooldada vastavalt pottsepa poolt määratud hooldusintervallile, tootjapoolsetele tingimustele ja tuleohutuse seadusele. Eramajades peab kutseline korstnapühkija hooldust teostama kord viie aasta jooksul. Mitmepereelamute kütteseadmeid peab vähemalt neljanda taseme korstnapühkija hooldama iga-aastaselt,“ selgitas Ljubajev.

Ahju eluiga sõltub Ljubajevi sõnul küll paljuski pottsepast ja ehitusel kasutatud materjalist, ent kõige enam kütjast. Kõike, mis põleb, pliidi alla, ahju või kaminasse visata kindlasti ei sobi.

„Kütmiseks kõlbab ainult kuiv halupuu, millel niiskust alla 20%,“ rõhutas Ljubajev, lisades, et ajalehti, reklaamlehti, rääkimata töödeldud puidust, plastist, pakenditest, kilest koldesse visata ei tohi. Korralekutsuva näitena elust enesest tõi ta juhtumi, kus paigaldas kevadel kliendile kaasaegse moodulkorstna, millele kaks kuud hiljem läks tegema lõppviimistlust ja paigaldama korstnaplekke, sest vahepeal tehti majas katuse- ja muidki ehitustöid. Vahepealse paari kuuga oli uhiuus korsten suudetud täiesti pigiseks kütta. „Majaomanikust vanem proua vandus jumalakeeli, et tal on ainult kuiv halg kütteks. Tegelikkuses oli pliidiesine täis erinevaid pakendeid, kilekotte, piima- ja hapukoorepakke, mööblijääke, tooreid pajuoksi jne. jne.

Tuharestist "tilkus" kile, koldes ja tuhakastis särasid vastu suitsupakkide hõbepaberid,“ kirjeldas Ljubajev küttekeha lähemal vaatlusel avastatut, kinnitades, et tegelikkuses reedab ahju või pliidi lõõr väga hästi, millega seda köetakse.