Autor:
Sigrid OsaNeljapäev, 12. juuli 2018.
Loe kommentaare |
Kommenteeri
Katrin Pauts. FOTO: Madis Veltman / Delfi
Tavaliselt räägivad Petrone Prindi “Minu...” sarja raamatud eestlaste kogemustest võõrastel maadel, kuid Eesti juubeliaasta puhul ilmub selliseid raamatuid ka Eesti kohtadest. Katrin Pautsilt telliti raamat Muhust, mis ilmus poelettidele tänavu mais. Ühtlasi on see järjekorras tema viies raamat. „Seal on tõesti killukesi nii minu kui ka mu ema elust, aga paralleelselt kirjutan ka Muhu esimesest krimikirjanikust Vassili Randmetsast, kes 1937. aastal avaldas põneviku “Mõrv Metsamõisas”. Tema elu on väga kirev ja põnev materjal,“ ütles Katrin Pauts.
Kirjanik on tunnistanud, et „Minu Muhumaa“ ei ole pikk ja põhjalik Muhu ajaloo kajastus. Raamat põhineb isiklikel lugudel, nagu kõik teised “Minu...” sarja raamatud.
„Natuke uurisin taustaks ka muhulaste kombeid ja ajalugu, aga mitte ülearu palju, sest siis ei oleks tegemist enam ausa looga. Tegu on minu enda ja mu pere kogetu ja nähtu põhjal tekkinud vaatega, mis on tegelikult sama täieõiguslik osa saare ajaloost kui kõik need pärimused, hapurokaretseptid ja roositikandid, mille üle muhulased ise nii uhked on,“ sõnas Pauts.
Raamatu fookuseks on Pauts valinud ksenofoobia. Ta tõdes, et eks see raamat intrigeerib tõesti ning kogu saarte suletuse ja nn võõraviha teema ongi vastuoluline.
„Hästi on läinud ja tagasisidet on mitmesugust. Mulle otse kirjutavad inimesed saartelt, ka siitsamast Muhus, kellele läheb korda raamatu läbiv teema – olla Muhus võõra, nn massaka või sissetungijana. Mina olen ju vaid poolmuhulane, ema poolt mandrilt. Samas üks Muhu proua avaldas Eesti Päevalehes arvustuse, kui suures šokis ta oli, et Muhumaast üldse saab ja tohib kirjutada kuidagi teises võtmes – lubatud olevat vaid ood murumütsile ja kiitus munukestele,“ seletas Pauts.
Autor räägib raamatus, mis tunne on kasvada mandrilt saabunud „sissetungija“ tütrena saarel, kus austus su vastu algab esivanematest ja oskustest-teadmistest, mida ainult põline muhulane saab oma lastele edasi anda. Juttu tuleb nii julmusest kui ka alalhoidmisest.
„Olen olnud ajakirjanik Tartus ja Tallinnas, kirjutanud romaane, teinud telesaateid ja -seriaale. Aga Muhus see ei loe. Olen Muhus sündinud ja rohkem kui poole oma elust seal ka püsivalt elanud, aga seegi ei loe. Loeb pärand, mis on tähtsam kui sissekanne sünnitunnistusel. Muhus loeb, kas naine on võimeline endale ise rahvarõivad tikkima ja õigel viisil hapurokka valmistama. Ma ei ole. Ja see määrabki kõik,“ ütleb Pauts oma raamatu tutvustuses.
Infotelefon: 455 3133
