See raamat kutsub lugema

Autor: Urve Kirss
Teisipäev, 19. jaanuar 2010.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Mele Pesti ja Kristjan Janseni sulest ilmus reisiraamat “Mate ja miljon mahla”. Väga mõnusa ja kena väljanägemisega, kollakasvalgel paberil, kus peatükkide alguses vinjettjoonistused. Pärast lehitsemist raamat lausa kutsub lugema ja autoritega koos seiklema läbi mitme Lõuna-Ameerika riigi.

Eelnevalt on autorid hankinud mitmesuguseid eelteadmisi kõigist neist riikidest ja rahvastest. Kõige enam on nad huvitatud ja raamatus edastanud materjali sealse filmi- ja muusikamaailma kohta. Seda aga tahaks rohkem ise kuulda ja näha, vähem lugeda.

Autorid kahetsevad, et pole käepärast teatmikku, kui looduses paljude huvitavate taimedega kokku puutuvad. Väga huvitav on lugeda kokapuust ja selle lehtedest, matest.

Hulljulge jalgrattamatk Lõuna-Ameerika lõunatipuni mööda “teed püsti tõstvaid mägesid”, mis sarnanevad Antarktikaga. Tagantjärele tarkusena saadi aru, et imeilusa kaart-foto asemel oleks pidanud kaasas olema sama kõrgusjoontega kaart. Meeletud tõusud ja langused – jalgratast lükates künka tipu poole.

Lõik raamatust: “Argentinaski märgatud keskplatsi ihalus ületab Boliivias igasuguse mõistlikkuse piirid. Ka iga tillukese asula keskel troonib suur ja lai plats, lilleklumbid, botaanilised haruldused ladinakeelsete siltidega varustatud. Keskel on tingimata mõni pronkspea või –ratsanik.”

Ka Kuressaare linna keskplatsile soovitakse püstitada pronkskujud – Bellingshausenile, Campenhausenile. Enamik Saaremaa külakogukondi ja -seltse on rajanud oma keskväljaku, küla kiige vms. Selleks on mitmesuguste projektidega raha saadud.

Miks on keskplatsid väga tähtsad nii Boliivias kui Saaremaal? Muidugi on tähtsad, sest neil on oma osa kogukonna koondamisel ühiste eesmärkide taotlemisel, see on rahvuslike püüdluste alus. Nagu Ameerikas oma rahvusliku koostise kirjusegususega, nii ka Eestis, sealhulgas Saaremaal, tunnetatakse rahvusluse koondumise vajadust, eriti praegusel ajahetkel.

Me kõik oleme looduse lapsed. Et oleks harmoonia, kooskõla looduses, eksimiste leevendamine, annetavad indiaanlased Pacha Mamale – Emakesele Maale – just kokalehti. Ohvripaigaks sobib iga veekogu.
Ja ka meil ohverdati veekogusse, allikasse. Raamatu lõpus ütlevad autorid: “Triviaalne tõdemus – inimene on kõikjal inimene.”

Selleni jõudsid nad rännates mööda Lõuna-Ameerika riike, omaalgatuslikult, kahekesi, ühistranspordis, otsides juhuslikke öömaju ja puutudes kokku kohalike inimestega nende igapäevaelus, erinevates olmetingimustes.

Nad kasutasid ka teist võimalust. Nn organiseeritud turismi, grupiga giidi juhtimisel. Iga kord ei osutunud see päris õnnestunuks. Näiteks kolmepäevasel turismireisil Boliivias makstud reisijuhiga oli kõige pikem lause, mida giid-autojuht turistidele ütles: “See on roheline järv, mille juures elavad kolme tüüpi flamingod.” Seda olid turistid autoaknast ka ise märganud.

Sõnaühend raamatu pealkirjas “miljon mahla” suunab mõtted sellele, millest meil puudus on. See on värske toormahl. Nagu autorid ütlevad: “Eestisse tagasi jõudes hakkasime seda isegi unes nägema.”

Brasiilia linnades-külades, kohvikutes-baarides, turgudel pakutakse kõikvõimalikes kombinatsioonides puuviljade-köögiviljade toormahla vee või piimaga. See on karastusjook, energia-vitamiinijook igaühele.

Meil vist ettevõtjad kasu peale mõeldes pakuvad konservantidega mahlu.
Lugedes seda ilusat ilmekat teksti mahladest, selgineb ehk mõnel ettevõtjal meel ja mõte ning inimeste tervise peale mõeldes hakataks ka meil toormahlu pakkuma.

Huvitavat lugemist kõigile ja tänu autoritele!