Tere hommikust, Kuala Lumpur!

Autor: Marjam Vaher
Laupäev, 07. märts 2009.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Minu tavaliselt ebatavaline päev

Tere hommikust! Hahaa, ärkasin enne mobiili, boonuspunktid efektiivse päeva kontole. Kõigepealt tuleb muidugi konditsioneer kinni keerata, et see sinder jälle kogu päevaks undama ei jääks, nagunii jõuan koju alles pärast pimedat. Laps riidesse (huvitav, kas ta hambad pesi ära?) ja teele. Sinder, vihmavari jäi maha, hommikul 30-kraadiga välja astudes ei tule nagu kohe meeldegi, aga metsikud välgunooltega vihmavalingud kipuvad end tavaliselt just sellele perioodile ajastama, mil kontorist lasteaeda lidun...nojah, loodame parimat, vihmaperiood peaks vaikselt nagu koomale tõmbama hakkama.

Kontor on elevust täis nagu ikka. Seekord on ülemus tagasi jõudnud ühelt konverentsilt USAs, kus erinevad A-klassi kuulsused talle pärast presentatsiooni tormi jooksid ja üksteise võidu koostööettepanekuid kõhisid. Inspiratsiooni on iga päev nabani, lõppude lõpuks hakkab ju meie tiim neile tegelastele tooteid looma ja suhteid arendama. Aaaajee, 30 noort, ambitsioonikat ja pisut peast põrunud internetiettevõtjat ühes firmas koos on üks paras kompott, iga päev toimub midagi, mille peale tahaks röögatada: “AWESOME!” (ingl k suurepärane)

Täna sebin terve päeva firmale uut värbamisplaani kokku panna, meil on vaja pardale tuua paar suurepärast veebiarendajat (kes teab geniaalseid internetiturundust või veebiarendust fännavaid saarlasi – oi, see on ju selge vihje!) ja kõik 45 CVd, mis siiani kohalikus portaalis avaldatud töökuulutuse peale on laekunud, on nii mind kui IT osakonna pealikku lausa haigutama ajanud. Kiire on, palju tahaks veel ära teha...aga pean endale täna ka uue kitarri ostma.

Olen kõik need kuud ühest kenasti pillist teravat puudust tundnud – vahel tahaks nagu laul tulla, aga pole seda millegi peal välja tinistada. Õnneks on mul kohalik sõber, kes – vahel tundub – tunneb siin kõiki ja teab kõike. Pärast seda, kui talle selgeks tegin, et ma hetkel ikkagi boyfriendi ei otsi, on temast kujunenud mu parim sõber pea igaks elujuhtumiks.

Mu sõber on kohalik Malaysia hiinlane, tal on käsi sees nii poliitika-, kunsti-, filmi-, ajakirjanduse-, televisiooni- ja paljudes muudes ringkondades. Olen tema kutsel sattunud USA suursaatkonna erapeole, geiklubisse, kunstinäituste suletud avaüritusele ja muude imetabastesse kohtadesse. Lisaks sellele on ta täiesti asendamatu, kui plaanime kusagile mingit reisi – tal on auto, ta teab, kuhu minna ja mida seal teha ning – ta on suurepärane reisiplaneerija.

Igatahes läkitan talle SMSi ja – küsisin ju ainult nõuannet, kuhu minna – tema on mõne tunni pärast nagu kaks kopikat autoga värava taga ja tarib minu ja Maru Hiinalinna kitarri jahtima. Siin on väike räpane muusikapood, kust võib leida igat masti ja sorti kitarre. Töökaaslane hoiatas, et ma midagi alla 300 ringgiti ei võtaks (see on umbes 900 eesti raha), küsin siis takuste juuste ja kollaste hammastega indialasest poeomanikult mingit vähe ontlikumat pilli näha. Too surub mulle põlvedele ühe enam-vähem soovitud hinnaklassi jääva iluduse, mis on aga nii hirmus häälest ära, et kulutan 10 minutit tänavamüraga võidu kitarri häälde timmimisele.

Lahkun poest hääles kitarri (sain 20% hinnast alla – tundub mõistlik, aga kes seda teab.....) ja üliodava kitarrikotiga (kus nad neid teevad, nii korralik näeb välja). Kiirelt valmib plaan B – kui juba siinkandis olla - eriti pärast palgapäeva - tasub kohe ka muud tarvilikud ostud ära teha.

Kuna mu mobiiltelefon langes hiljuti tänavaröövlite küüsi (jah, neid mootorratastel pärdikuid on siin mõnel tänaval lausa parvedes, hoidku ainult selle eest, et mu vanaema sellest teada saaks, ta on mul selline muretsejat tüüpi), niisiis kasutasin juhust, et endale Hiinalinnast uus vidin hankida. Leian end 5-kordsest IT-kraami turult, kus üksteise kõrvale on surutud sadu mobiile, digikaameraid ja muud kõikvõimalikku tehnilise kraamiga kauplevat äri. Loodan, et mu soetatud Nokia pole liiga Made in China – müüja kinnitusel olevat täitsa originaalkaup, aga siin näevad kohalikult turult piimaraha eest ostetud päikeseprillid ka nii Armanid välja...

Koduteel kulgen läbi kohalikust sushirestoranist – nagu ikka on raske valida, millise riigi kööki seekord eelistada, ma ei jõua vist ka kogu aastaga kõiki toite ära proovida... Igatahes üheksa ajal koju jõudes näevad mu korterikaaslased välja nagu miss Ameerika eelvooru paljulubavad kandidaadid. Ahjaa, on ju kolmapäev – see on naistekas ja tüdrukud saavad kohalikes baarides tasuta jooke.

Nojah, mul on plaanis veel natuke töötada, jääb vahele. Mis ma oskan kosta - elu on ikka iga nurga alt vaadatuna lahe.

Marjam Vaher elab ja töötab koos oma 5-aastase pojaga Malaysia pealinnas Kuala Lumpuris internetiturunduse ettevõttes projektijuhina.