Laadjala külaselts tähistas enne jõule oma kümnendat aastapäeva

Autor: Vilma Rauniste
Neljapäev, 03. jaanuar 2008.

Loe kommentaare | Kommenteeri

“Jõulude eel lükatakse kõik taeva- ja põrguväravad lahti ja siis ei ole jõulud mitte ainult inimeste pühad, vaid ka kõigi ebamaiste vaimude ja vägede pühad. Ja ükskord aastas saavad inimesed ja haldjad kokku,” alustas Lümanda rahvateater oma jõuluteemalist külalisetendust Kaarma valla Laadjala külaseltsi kümnendal aastapäeval.

Etendus oli pühade eel nagu rusikas silmaauku, seda kuulasid vaimustunult nii vanad kui noored. See andis palju teadmisi vanadest rahvauskumustest ja -tarkustest ning kunstist neid pidada.

Külaseltsi ja seltsimaja taustast

Külamajaks saava hoone omanik Ksenja Ärmus on selle kolmekümneks aastaks külaseltsile kasutada andnud ning tunneb koos külarahvaga heameelt ja uhkust, et nii palju on selle vana hoone päästmiseks suudetud ära teha. Hoone oli kolhoosi ajal kasutuses tallina ja väga korrast ära. Et nüüd saab külarahvas siia kokku tulla ja üheskoos tähtpäevi tähistada, ka seltsi kümnendat aastapäeva, on külaelanike ühteliitmisel suur asi. “Mul on nii rõõmus meel, et siin on kõik nii korda tehtud, ka ise olen kogu aeg kaasa aidanud. Mul polnud selle hoonega midagi peale hakata, oli isegi mõte see lammutada ja paekivid aia tegemiseks ära kasutada,” rääkis hoone omanik Ksenja. Tore, et külaselts hoonele uue elu annab.

Aga algus oli palju varem kui seltsil aastaid. Endine Laadjala küla elanik, kooliõpetaja Jette Laes, rääkis seltsi tekkele viivast etapist nii: “Koos Olga Raunaga hakkasime tegema külakroonikat, see oli 1990. aastal, sest tahtsime teha küla kokkutulekut. 1990. aastate algul oli see moodne idee. Käisime perest peresse ja kogusime perede kohta suulist materjali. Selle põhjal panime kokku esialgse kroonika. Esimene Laadjala kokkutulek oligi 1991. aastal. Rahvas võttis selle idee väga hästi vastu, kokkutulekule tuli üle kahesaja inimese. See oli esimene selline tore asi üle paljude aastakümnete, mis külas toimus. Viie aasta pärast, 1996. aastal toimus teine kokkutulek. Nendest kokkutulekutest sai lähtepunkt küla ühtsuse taassünnile, meie-tunde tekkimiseks. Siis tulid Juhan ja Maiva Vahe siia külla elama ja tõid kaasa uue energia külaseltsi kujunemisele. Sellest ajast peale on Laadjala külaseltsis ühisel jõul väga palju ära tehtud.” Nüüd käib Jette Laadjala külas küll ainult külalisena, kuid talle tundub, et meie-tunne on Laadjala külas hästi arenenud ja selle tõttu on suudetudki nii palju ära teha. Kui Laadjalast mööda sõita, on näha, et jälle on midagi ära tehtud, midagi on muutunud paremaks. Nii arvas Jette ja tal on tuline õigus.

“Selle hoone taastamine oli väga julge idee, esialgu tundus selline mõte lausa utoopilisena. Oli see ju vana mahajäetud tall, kus kogu kraam oli sees. Sünge. Kuid idee oli olemas ja meie-tunne on aidanud edasi minna. Inimesed on kaasa tulnud, tänu sellele, et meie seltsi juhid on tublid – Liia on lihtsalt haruldane, ta on nii palju energiat siia kulutanud,” ei olnud Jette vedajate tunnustamisel kitsi.

Mullune jõulupidu selle aasta alguses oli esimene üritus, kuid siis oli ruum hoopis algelisem kui praegu. Edasiminek on silmaga nähtav. “Meil on olemas oma külamaja ja kui see valmis saab, milline rõõm see meile siis veel on. See maja on ajalooline punkt, see on niisugune koht, kus Laadjala inimesed on põlvest põlve oma jalajälgi jätnud ja tööd rüganud. Nii mõisa ajal kui okupatsiooni ajal, kui see tall oli piirkonnas kogunemiskoht, kust inimesed tööle saadeti. See pingike talli nurga taga on sellesama koha peal, kus mitukümmend aastat tagasi inimesed istusid ja töölesuunamist ootasid,” jutustas Jette.

Jette ise kolhoosis ei töötanud, ta oli kooliõpetaja. Kuid tema ema töötas kolhoosis ja oli selle kohaga palju aastaid seotud.

Aktiivsed noored kaasa löömas

“Meie-tunne, küla ühistunne oli arenenud juba Eesti ajal, inimesed tundsid üksteisele kaasa ja õhkkond oli sõbralik. Inimesed on ikka kokku hoidnud ja üksteist toetanud. See meie-tunne on nüüd uuesti väga tuntavalt tekkinud, ka uued inimesed, kes on külla elama tulnud, on kogukonnaga ühinenud. Mõned pered siiski veel on, kes pole kaasa tulnud, aga kui nad ükskord koostegemisrõõmu tunda saavad, siis kindlasti suhtumine muutub. Domineerib positiivne suhtumine. Inimesed tulevad, võtavad oma lapsed või lapselapsed kaasa, nii see tunne tekib ja areneb. Praegu on siin veel vähe tegevust, aga kui on internetipunkt, leivaahi ja koduleivalõhna täis ruum, siis on asi hoopis teine,” on Jette Laesi arvamus külainimeste ühtehoidmise kohta.

Mida arvavad küla- ja seltsielust teised

Lemmi Saun, Laadjala külavanem ja seltsi juhatuse liige: “Siinsetel külainimestel on positiivne eluhoiak, pruugib keegi idee välja käia, kui inimesed tulevad kaasa. Mul oli selle talliga seoses kohe selline visioon, et see hoone peab hakkama elama. Mul on selline sisetunne ja ma kujutan ette, et sellest saab külakeskus, ühiskondlik hoone, kus saame teenuseid pakkuda. Ka koolide algklassid saavad siia väljasõite korraldada ja temaatilisi päevi või õhtuid läbi viia. Siin on väga hea bussiliiklus. Saame matkaraja teha, hakkame käsitööd tegema, leiba küpsetama,” rääkis oma unistustest juhatuse liige ja seltsi juhi Liia parem käsi.

Lõunati lapselaps Markus Toon, kes õpib Tallinna tehnikakõrgkoolis teedeehitust ja aitab küla tegemistes kaasa, kui vähegi võimalik on, arvas, et külaelul on tulevikku: “Sauna pere poisid löövad kaasa, ka nooremaid on sirgumas, loodan küll, et külaelu elavneb veelgi.”

Liia Põldniit, praegune seltsi juht, rääkis olulisematest tegemistest, nii tehtust kui unistustest: “Kui Juhan Vahe veel meiega oli, siis seltsi tuumik oli Juhan, Lemmi Saun ja Andrus Sepp, nemad selle seltsi käivitasid. Kõige tähtsamad asjad ja ettevõtmised seltsi elus on olnud arengukava tegemine ja vastuvõtmine. Tähtis oli talletada kõik vana, tehti külakroonika. Juhan oli hea suhtleja, kes kõik enda ümber koondas. Igast talust tehti pildid ja elanikud vajalike andmetega pandi kirja. Siis hakkasime küla korda tegema. Külaperede jaoks tegime ühtemoodi puidust sildid, KOP toetas. Siis külakokkutulekud, mis küla tugevasti liitis. Külaplats võeti meilt ära, praegu olemegi ilma selleta, aga loodame tõllakuuri taha selle uuesti rajada. Kui Juhan lahkus, tekkis vaikelu, ka Lemmi ei olnud enam külavanem, tuli puhkepaus. 2004. aastal istusime külanaistega uuesti Niidi peres kokku ja arutlesime tuleviku üle. Leidsime, et ei saa jääda istuma, käed rüpes, tuleb uuesti tegutsema hakata. Valiti jälle külavanem, ühehäälselt sai selleks Lemmi. Ja kuna seltsil polnud ka juhti, siis sel korral valiti ka seltsile juht. See amet usaldati mulle. Algul ehmatas see mind küll hirmsasti ära, ma polnud selleks üldse valmis. Kuna tundsin, et keegi tuleb ju valida ja ütlesin, et kui te mind aitate ja mind üksi ei jäta, siis olen nõus. Teadsin, et külavanem peab rahvaga tihedalt lävima, kuid seltsi juht peab projekte tegema, et asja edasi viia. Aga ma ei olnud projekte kunagi teinud ega vedanud. Arengukava tuli uuesti ümber teha, sest olukord oli muutunud, aga ma tõesti ei pidanud seda ise tegema, mul on nii palju toredaid inimesi ümber, kes teevad ja aitavad igas asjas kaasa. Arengukava tegemise kokkusaamisel oligi Lemmil ettepanek vana mõisatall külamajaks restaureerida, sest see on ainuke mõisahoone, millel katus peal püsinud. Mina võtsin sellest mõttest kohe kinni. Mulle meeldivad sellised vanad hooned. Panime selle arengukavasse sisse.

Unistustest veel – meil on vana raudtee, mida saaks ära kasutada ja võiksime teha ka vesiveski, kuna meil on kaks harujõge. Veel võiksime teha matkaraja kraavi pervele, saaks need ilusti korda. Detsembris mind valiti ja järgmisel kevadel tegin KOP-ile esimese projekti. Olin täiesti algaja. Esimene taotlus jäi rahastamata, aga ega me sellepärast oma töid ja tegemisi tegemata jätnud, hakkasime oma tõllakuuri koristama ja talguid korraldama. Ja kui me sügisel uuesti taotluse tegime, saime küsitud toetusest juba 50%. See oli meie jaoks suur asi ja meil oli hea meel. See innustas rahvast veelgi, kuigi tegemist oli põrandavalamise projektiga, aga poole summa eest põrandat valatud ei saanud, tuli sponsoreid otsida, et kogu põrand korraga valmis saaks. Kui põranda alla saime, tähendas see seda, et võib juba sees olla. Eelmise aasta lõpuks oli põrand valatud ja kolmekuningapäeval 2007 pidasime vanarahva jõulud ära.

Kui algul küsiti, milleks seda teeme, vastasin alati – kui me ise midagi ei tee, kes siis teeb? Näete ise, meil noort rahvast tuleb aina juurde. Lapsi meil on tulemas, eks siis nende jaoks.

Vene ajast oleme bussipaviljoni korras hoidnud, oleme küla heakorra eest tunnustuse saanud, ka sel kevadel saime tänukirja ja kolm tuhat krooni, see on ju suur asi. Tublid tegijad on põhiliselt vanem generatsioon, kes lööb kaasa mitte üksnes vaimu, vaid ka ideedega. Ühedki talgud ei ole olnud ilma vanemate inimeste osavõtuta, füüsiliselt raskete tööde puhul samuti. Kuid ei saa ka öelda, et noored mehed oleksid kõrvale hoidnud – Sauna poisid on traktoriga ja käsitsi abiks olnud, ka siit lähedalt Lõunati lapselaps leiab võimaluse kaasa aidata.

Alguses oli Sepa Andrus mulle suureks toeks, nüüd Aive Sonets, kes alati aitab projekti paberile panna. Ja vald, vald on alati aidanud. Kümme aastat sai kevadel täis, nüüd tähistame. Nüüd on meie unistus saada raha meede 3,2-st – tahame maja edasi teha, ahju ehitada. Rahataotluse ahju tegemiseks kirjutaksime ettevõtluse arendamisele sihtasutusele. See on meie unistus. Meil on ka fantastiline raamatupidaja – Lea Sepp. Nii me koos teeme,” oli Liia kokkuvõtlik tagasivaade kümne aasta sammudele.

Need on ilusad unistused, mille nimel tasub pingutada. Jaksu ja sädet vedajatele ja jätkuvat kaasalöömistahet külarahvale! Üksi või mõne inimesega pole võimalik nii suuri asju teha.