Mihkel Maripuu salakaubandusest

Autor: MM
Laupäev, 22. detsember 2007.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Ajal, mil Eestit valitses tsaar, oli eestlaste elu väga raske. Eestlased hakkasid endale paremaid teenimisvõimalusi otsima. Leitigi, olgugi et tuli sageli oma elu kaalule panna [---]. Eestlased, sealhulgas ka muhulased, hakkasid tegelema salakaubandusega.

Agaramad muhulased ehitasid endale purjekad, millega käidi Saksa sadamalinnast Meemelist [nüüdne Klaipeda – O. P.] piiritust toomas, seda muidugi salakaubana. Laevaomanikuga läksid kaasa paljud inimesed, kes tahtsid tuua piiritust mõttega, et teha sellega äri. Et oma jälgi kaotada, võeti Eestist mingisugune laadung peale ja viidi see kas Saksamaale, Lätti või mujale. Kui laev oli oma laadungi maha laadinud, sõitis ta sadamast välja kursiga kodumaale.
Kui sadam kadus silmapiirilt, värviti laeva ahtrile vale nimi, omanikul olid laeva jaoks valepaberid ja laev võis karistamatult sõita Meemelisse, mis asub Meemeli [Neemeni] jõe suudmes. Sel ajal oli piiritusevabrikus agendiks kapten Schmidt, kes oli sellest teadlik. Meemelis maksis ankur (25 toopi) 9 rubla, kuid Eestis sai selle eest 25–30 rubla.
Meemelist lahkudes saatis sama tollilaev laeva ühe miili kaugusele merele. [---] Sadamas pitseeriti laeva luugid kinni, et seda piiritust ei saadaks Saksamaal müüa, sest Saksamaal oli piiritus siis sama kallis kui Eestiski. Kauemaks ajaks peatuma jääda oli ohtlik, sest 24 tundi pärast laeva väljumist teatati Venemaale, et nii- ja niisugune laev on piirituselaadungiga Meemelist väljunud. Kui ilmad jäid vaikseks, pidi laev seisma ankrus, see aga oli väga ohtlik, sest kui laev kauaks merele jäi, võis Vene vahilaev ta tabada.
Soodsate tuultega kadus laev kiiresti silmapiirilt ja sõitis vabas ohtlikus vees, kus vahilaev võis ta iga minut tabada. Merel kraabiti valenimi maha ja laev sõitis oma õige nimega edasi.
Koduranda jõudes ei võinud laev piirituselaadungiga kodusadamasse sisse sõita, sellepärast seoti piiritusevaadid vaieritega kokku ja soodsal hetkel lasti need ranna lähedal vette. Hiljem toodi need paatidega välja ja müüdi ära. Nii müünud Hellamaalt Koda Madis Lihula mõisnikule 10 ankrut piiritust. Tegelikult oli seal ainult üks ankur piiritust ja 9 ankrut vett, kuid tema õnneks kraaditi seda ankrut, milles oli piiritus. Ja nii ta rikkuse omandas.
Kui salakaubavedaja tabati, konfiskeeriti laev ja kogu majapidamine ning kättesaadu vangistati.
Muhu valla Levalõpme küla elaniku Mihkel Maripuu (sünd 1887) jutustuse pani 1951. aasta jaanuaris kirja Muhu keskkooli õpilane Manivald Veskimeister. Oma õpilased pani mälestusi koguma kooliõpetaja Aarne Vinkel (1918–2006), hilisem tuntud kirjandusteadlane. 1996. aastal andis ta kogutu hoiule Saaremaa Muuseumisse. Saaremaa Muuseumi kogust otsis selle üles Olavi Pesti.