Mälestusi ülikooliajast

Autor: Urve Kirss
Laupäev, 20. oktoober 2007.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Õppisin Tartu ülikoolis pärast keskkooli lõpetamist aastail 1950–1955 matemaatika-loodusteaduskonna geograafiaosakonnas. Mulle meeldis väga õppida. Fakultatiivselt õppisin prantsuse keelt ja eskiisjoonistamist. Õppejõud olid kõik toredad. Geodeesia õppejõud Lev Vassiljev oli erakordselt sõbralik ja delikaatne. Füüsikat andis dekaan Anatoli Mitt, nõudlik, aga mõistev üliõpilaste suhtes. Huvi geograafia, eriti Saaremaa geograafia vastu, mis mul on säilinud siiani, sain ilmselt professor Endel Varepi koduloolisest lähenemisest geograafiale. Õppimine ja elamine Tartus oli minu elu kõige ilusam aeg. Olen tänulik kõigile õppejõududele, aga ka kaastudengitele seal veedetud aja eest.

Elasin Tartus kogu aeg ühiselamus. Algul Vallikraavi tänavas, kus toas oli 23 üliõpilast erinevatelt kursustelt. Ka päris lõpukursustelt. Mul oli väga huvitav nende juttu kuulata. Siis olin Kastani tänava ühiselamus, toas ainult viiekesi. Sealt on meeles Georg Otsa sümpaatne õde, 6. kursuse arstiteaduskonna tudeng, kes ravitses minu päikesepõletuses selga – Emajõe luhal geodeesia praktikal olin päevitamisega endale liiga teinud.

Põllumajandusakadeemia eraldamisel ülikoolist läks ülikoolile Tiigi tänava suur ühiselamu. Rahvast oli palju. Üritusi organiseeris ja korda pidas üliõpilasnõukogu eesotsas arstiteaduskonna väga tubli tudengi Mulleriga. Sel ajal taastati Pälsoni tänava (praegu Pepleri t) ühiselamut. Kui see valmis sai, sain ka mina sinna koha neljainimesetuppa. Selles majas elas ka õppejõude.

Õppimiseks saime stipendiumi, millega elas enam-vähem ära. Aeg-ajalt, kui eksamihinded olid viied, sain kõrgendatud stipendiumi. Tädi ja ema saatsid ka veidi raha. Kodus käisin kaks korda aastas. Tee oli pikk ja sõit kallis. Mina ühiselamu üle ei nurisenud. Olin üles kasvanud maal paljulapselises peres, harjunud teistega arvestama. Erakorterisse ei tahtnud minna. Rahaliselt ei oleks see ka võimalik olnud. Minuga samal ajal õppisid ülikoolis minu vend ja kaks õde, kes elasid ka ühiselamus.
Kord oli mul keeleline arusaamatus – keegi ütles, et toa koristamiseks tuleb tuua pürst. Ma ei teadnud, mis see on. Selgus, et põrandahari. Tartu inimesed kasutasid seda sõna.

Mulle öeldi mõnikord, et kui Saaremaalt tulen, kõnelen Saare murrakut, veidi aja pärast aga jälle kirjakeeles. Ise ma seda tähele ei pannud.
Käisin palju teatris, kontsertidel, ülikooli aulas laulis sageli juuratudeng Kalmer Tennossaar.

Õppimas käisin ülikooli raamatukogus, mis paiknes romantilistes Toome varemetes. Seal oli väga õdus ja mugav olla. Nii palju head kirjandust oli kasutada. Eestiaegne kirjandus oli erifondis, aga diplomitöö juhendaja oli mulle ette näinud selle kasutamise. Selleks olin üksinda ruumis, lugesin ja tegin märkmeid. Lahkumisel vaadati mu märkmed läbi. Ükskord juhtusin ülespoole vaatama ja nägin rõdul naisterahvast, kes jälgis mind. Kui lahkusin, öeldi mulle, et kui ma edaspidi ka niimoodi käitun, ei lubata mul erifondi kasutada. Vabandasin, aga ei tea siiani, mida keelatut olin teinud.

Komsomoli astusin 1952. aastal. Kui mulle ettepanek tehti, ei vaielnud ma vastu. Hoidsin suu kinni, et mitte kahtlasena näida. Eelmisel sügisel oli meie pere pääsenud üle noatera kulakuks tegemisest. Ema läks lastega elama linna ämma juurde. Komsomoli vastuvõtmisel olid pika laua taga teiste teaduskondade sekretärid. Ülikooli komsomolisekretär oli Vaino Väljas. Kurjalt esitas üks pikk füüsik mulle küsimuse, miks ema linna läks. Hakkasin kokutama ja ütlesin, et ema on haige. Selle peale ütles Vaino Väljas sõbralikult: “Selge, rohkem küsimusi pole.” Sellega ta summutas selle noormehe valvsuse.

Kinnistest komsomolikoosolekutest on jäänud vastik mälestus õppejõudude ja kaasüliõpilaste nõukoguliku meelsuse arutamisest, kritiseerimisest. Küllap tehti kuhugi ka ettekandeid. Kritiseerimise osaliseks sai ka õppejõud, botaanik Heinrich Aasamaa. Näiteks selle pärast, et dendroloogiliste teadmiste avardamiseks ja kontrollimiseks jalutas ta üliõpilastega läbi linna, pöörates tähelepanu puudele ja põõsastele. Mulle on see jalutuskäik toredana veel siiani meeles. Mõne arvates aga oleks pidanud teadmiste kontroll toimuma auditooriumis. Ühte tütarlast süüdistati amoraalsuses tema suvise, lühikeste varrukatega kleidi pärast, et olevat nagu öösärk. See oli aastal 1951. Varsti aga, 1955. aastal olid niisugused kleidid kõigil seljas.

Tartu ülikoolis käisid külalised teistest liiduvabariikidest sõprussidemeid loomas. Probleem tekkis kaukaaslastega. Nad ööbisid meie ühiselamus Pälsoni tänavas. Õhtul läksime kinno. Sellest tuli suur pahandus. Kaukaaslased korraldasid komsomolikoosoleku ja kutsusid meid aru andma ebamoraalsuse pärast, et olime ilma saatjateta kinos käinud.

Sel ajal küüditati Lõuna-Eestist usklikke inimesi. Ühiselamus me sellest ei teadnud. Teadsid need, kes elasid kodus, linnas. Ühe kursusekaaslasega koos käisin Riia maantee silla juures kaugelt rongi vaatamas. Rong seisis ja mõni inimene oli seal juures. Niisugustest asjadest ei julgetud rääkida, ka mitte omavahel. Hoiti suu kinni.

Kui Stalin 1953. aastal suri, hingati kergendatult. Venelannad, õppejõud ja üliõpilased, nutsid, et isake on surnud.

Sügiseti käisime kolhoosis abiks põllutööl. Meeles on lume seest loomapeedi koristamine. Salaja sai kotikesega kartuleid kaasa võtta. Ka viljakoristamine on meeles. Lõbus oli. Mats Traati kutsusid vene tudengid Provolokaks. Meelde on jäänud värvikirev Lõuna-Eesti sügismaastik.
Kahju oli ülikoolist lahkuda.

Mind määrati geograafiaõpetajana tööle Kingisseppa, Viktor Kingissepa nimelisse keskkooli.