Öeldi küll, et ükskõik, kas surm siin või Siberis, kuid ikkagi hakati palavikuliselt otsima kolmandat võimalust, milleks oli pääsetee üle Läänemere Rootsi. Muidugi puuduvad täpsed andmed selle kohta, kui palju Saare maakonna elanikke tegelikult üle mere mitmesaja-aastasesse rahuriiki põgenes, kuid üldiselt arvatakse, et Baltimaadest jõudis siis Rootsi Kuningriiki vähemalt 30 000 inimest ning poolele teele ehk merepõhja läks umbes 2000.

Elu on armsam mis tahes varast

22. või 23. septembril 1944 väljus Laugu rannast Mihkel Hiiuväina (1899–1957) purjelaev Luise, mille pardal oli ligi 200 sõjapõgenikku. Üks neist, kes selle kahemastilise purjeka peale sai, tahtis kinkida kaptenile tänutäheks päranduseks saadud kullast kujukese, kuid Mihkel ei võtnud seda vastu, vaid sõnas: “Sellisel hetkel kui praegu, ei suuda kuld inimelusid päästa. Minu tahe ja suurim soov on, et mitte keegi teist reisi eest ei maksaks. Kõige tähtsam on, et me jumala abiga elusalt ja tervelt selle kohutava sõja eest pääseksime.”

Alguses kulgeski sõit hästi, kuid siis selgus, et laevakeresse on tekkinud auk, kust merevesi pidevalt sisse tungis. Vaevu-vaevu suudeti see välja pumbata, kuid siis tõusis torm ning laev täitus nutu, palvete ja kurbusega. Lõpuks auk parandati, torm vaibus, öösel hoiti kurssi tähtede järgi ja viimaks paistiski maa. Selgus, et oli jõutud Ålandile, kust puksiirlaev viis Luise edasi Rootsi randa.

“Taas oma jalge all maapinda tajuda on sõnulkirjeldamatu,” kirjutab oma mälestustes üks põgenik, “olime määrdunud ja väsinud, jalad värisesid all, kuid siiski astusime vapralt vastu oma uuele kodumaale. Meil oli olnud õnne, kuid paljud hukkusid põgenemisteel. Mis saab nendest, kes Eestisse maha jäid?

Furusundis võtsid meid vastu Punane Rist ja lottad (naiste sõjaväelise organisatsiooni liikmed – T.A.). Veel praegugi meenub suur avar söögisaal ja söök, mille söömiseks nappis meil jõudu. Suvemajakestes ootasid meid, musti murjaneid, puhtad valged linad. Pidevalt valdab mind suur tänutunne selle maa ja rahva vastu.”

Kapteni lapselaps kirjutas raamatu “Põgenemine Eestist”

Luise kaptenil Mihkel Hiiuväinal oli kokku kuus tütart ja viis nendest sõitsid koos isaga üle mere ning vaid kõige noorem, Elli, jäi Eestisse. Aga kui saarlaste põgenemisest Rootsi oli möödunud peaaegu 50 aastat, tuli tütar Leida poeg Mati mõttele kirjutada sellest teekonnast raamat. Materjalide kogumine võttis tal aega umbes poolteist aastat ja 1994. aastal ilmuski käsikirjaline väljaanne “Põgenemine Eestist 50 aastat tagasi”. Mitu aastat hiljem tõlkis Mihkel Hiiuväina tütre Elli tütar Maire Forsel koos oma tütre Railiga selle raamatu ka eesti keelde. Kuna tänavu kevadel tuli Maire elama Leisi, siis on see suure ajaloolise tähtsusega väljaanne jõudnud nüüd ka Leisi raamatukokku ja Saare arhiivraamatukokku, kus kõik huvilised võivad seda lugeda.

Raamatu autor Mati Nõmm on sündinud 1957. aastal Eskilstuna linnas, mis asub Stockholmist umbes 100 km kaugusel. “Lapsena rääkisin oma vanematega eesti keelt, aga hiljem hakkasin neile ise rootsi keeles vastama,” meenutab Mati. “Nüüd olen küll jälle hakanud nendega eesti keeles rääkima, kuid see läheb läbi raskuste. Olen eesti keelt õppinud ainult kursustel.” Mati on Eskilstuna Eesti Seltsi juhatuse liige. Ta on abielus rootslanna Elisabethiga ja neil on kaks last – tütar Elin ja poeg Johan. “Kirjutada mulle meeldib,” kinnitab Mati, “ja üks mu sõber joonistas juurde ka pildid, need peaksid selle töö väärtust tõstma.”

Laeval oli kokku 184 inimest

“Sain oma küsimustele vastused mitmelt poolt Rootsist, aga ka Kanadast,” rõõmustab Mati, kelle uurimistöö tulemusena selgub, et laeval Luise oli kokku 184 reisijat ja üks neist ootas viimast kuud last. Raamatus on ära toodud kõigi põgenike täpne nimekiri, kuid on avaldatud ka autori enda mõtteid.

“Sageli lähevad mu mõtted tagasi minu päritolu ja juurte juurde ning kõigi nende juhtumiste juurde, mis põhjustasid kunagise Eestist põgenemise,” kirjutab Mati Nõmm.

On avaldatud väljavõtteid kohalikust Norrtälje ajalehest 1944. aasta sügisel ja selgub, et esimene paat eestlastest põgenikega saabus Rootsi randa juba 10. augustil. Selle pardal oli 27 meest ja 3 naist. Põgenikud olid väsinud ja läbimärjad pärast 22 tundi kestnud meresõitu mootorpaadiga. Ka toidumoona oli neil napilt.

28. septembri ajalehest saame teada, et eestlasi on maabunud kõikjale piki Roslageni rannikut ja sügiseni on Frötuna piirkonnas võetud hoole alla juba 1700 inimest. Nende hulgas olid ka kõik laeval Luise põgenenud saarlased.
Oma mälestusi sellest kohutavast saatusest, põgenemisest kodumaalt laevaga Luise on kirja pannud Mati Nõmme ema Leida Nõmm, samuti Salme Hiiuväin-Haara, Aino Hiiuväin-Kanarbik, Uno Jõgi, Juta Jõesaar-Stahre jt. Nad kõik kirjutavad, et oli küll hirmus kahju kodust lahkuda, kuid pärast nägid, et olid õnnega koos, kuna pääsesid punase draakoni lõugade vahelt.

“Mis see on, mis sunnib inimest kätt relva järele sirutama või teise inimese peale jahti pidama?” küsib raamatu autor lõppsõnas. “Täna peetakse sõda nii mitmeski paigas maailmas. Süütud inimesed kannatavad alati kõige rohkem ja tuhanded sõjapõgenikud otsivad uut kodu. Minu soov on, et kõigile neile inimestele jätkuks lahkeid abistavaid käsi, mõistmist ja tuge. Elu on suur ja kallis varandus, mida tuleb hoida.”

Tormisel sügisõhtul süütame küünla, et meenutada kõiki neid, kes 1944. aasta septembris-oktoobris Eestist põgenesid. Ring küünlaleegi ümber sümboliseerib eestlaste laialipaisatust üle kogu maailma. Mati esimesele raamatule on ilmunud ka juba järg, “Elu põgenikelaager Furusundis”, ja tulekul on kolmas osa, “Elu eksiilis”. Need ootavad tõlkimist.