Ei tohi vaikida

Autor: MM
Laupäev, 06. oktoober 2007.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Inimene saab alles siis aru, mida tähendab vabadus, kui ta on selle kaotanud. Seejärel algab vabaduse tagaigatsemine, mis ei pruugi alati tulla ja vabaks saab ta alles koos surmaga. Käisin 14. juunil Kudjape kalmistul ja 1. juulil Roomassaare sadamas, kus tuletati meelde küüditatuid ja arreteerituid.


Mõni sõna oma lähedaste saatusest

Kui arvestada 5 ja 0-ga lõppevaid aastaid juubeliaastateks, siis 2007 on minu jaoks n-ö veriste sündmuste juubelite aasta: 65 aastat tagasi 7. mail 1942 lasti maha minu lell Hendrik Otstavel. Ta arreteeriti arvatavasti 16. aprillil 1941, sest Kuressaare vanglas koostatud ankeet kandis 17. aprilli kuupäeva ja Vassili Riisi poolt allkirjastatud arreteerimisorderil aga juba 19. aprilli kuupäeva. Ülekuulamised Kuressaare vanglas lõpetati juunikuu lõpuks ja vang saadeti edasi Tallinna vanglasse, tõenäoliselt laevaga Roomassaare sadamast 1. juulil 1941. Sealt algas tema viimane teekond Saaremaalt, kuhu ta oli endale kodu rajanud ja kus möödusid tema paremad tööaastad. Tallinnast viidi mu lell edasi Molotovi oblasti Solikamski rajooni vanglasse Ussollagi. Kohus mõistis 18. detsembril 1941 §§ 58-4 ja 58-13 järgi kõrgemad karistusmäärad – mahalaskmised. Hendrik esitas 23. detsembril kassatsioonikaebuse NSV Liidu ülemkohtule. NSV Liidu ülemkohus rahuldas taotluse § 58-13 osas, kuid jõusse jäi § 58-4, mille järgi oli samuti määratud kõrgeim karistusmäär. Otsus viidi täide 1942. aasta 7. mail. Hendriku mahalaskmise kohta on koostatud 7. mail mahakandmise akt. Kui varem arvasin, et minu lähikonnast pole kedagi küüditatud, siis selles ma eksisin. Hendriku elukaaslane Inna Stein küüditati 1941. aasta 14. juunil, arreteeriti 1945. aastal ja määrati 8+5. Oli 8 aastat vangis, aga kuna tervis oli sedavõrd läbi, et üksi enam elamisega toime ei tulnud, lubati tal 1956. aastal suure kirjavahetuse ja õe taotluse põhjal tulla tagasi Eestisse oma õe juurde elama. Ega sellega ta vintsutused veel lõppenud, sest tal tuli pidevalt käia julgeolekus ennast möllimas, see tähendab allkirju andmas.

Isa Peet Otstaveli mahalaskmisest möödus 6. septembril 70 aastat. Ta arreteeriti 11. augustil, “troika”(kohtuväline 3-liikmeline karistusorgan) määras 3. septembril § 58-7-10-11 järgi kõrgeima karistusmäära – mahalaskmise. Isa mahakandmise akt kannab 6. septembri kuupäeva.
Alles hiljuti vestlesin nooremate inimestega, kes olid 40. aastate piires. Rääkisin küüditamisest ja arreteerimistest, inimeste mahalaskmisest. See tundus nendele mõistusevastane ja nad ei uskunud, et selline asi oli üldse võimalik ning et see aeg võib äkki ka kunagi korduda. Seda, et neid võidakse arreteerida ja maha lasta, ei uskunud ka minu isa ja lell, kuna nad polnud midagi kurja teinud. Küsige kümnete tuhandete küüditatute käest, kas nad uskusid õhtul magama minnes, et järgmisel hommikul neid enam oma kodus ei ole. Kõik jäi maha võõrastele inimestele. Oli hea, kui mõni sai tagasi tulla oma laastatud kodukohta, enamik võis kaugelt oma kodu ainult vaadata. See, mis praegu tundub võimatuna, tundus samuti tol ajal, kuid kahjuks osutus see reaalseks eluks ja paljudele isegi surmaks. Kui lellest, Hendrikust, jäi ta nimi Toompeal mõrvatute mälestustahvlile ja pilt pandi Saare maavalitsuse seinale, tema viimasele töökohale, siis isast jäi ainult nimi mahalastute nimekirjas.

Haruldane oli see, et mõlema toimikuid sain tänu hr Tootsmanile Saaremaa julgeolekukomitees ise lugeda ja esmakordselt sain teada oma lähedaste saatusest.

Noored peaksid rohkem endale teadvustama seda, et küüditamised, arreteerimised, julmad ülekuulamismeetodid ja muu jõhker vägivald, mis inimeste kallal toime pandi (okastraadiga kinnisidumised, naistel rindade äralõikamised, küünte alla nõelte torkimine jne), ei olnud vanaisade, -emade ulmejutt, vaid jube reaalne tegelikkus.

Jäädvustage oma mälestused!

Soovitan kõigile, kes on sellised õudused läbi elanud ja veel elus on, need jäädvustada ja saata Eesti Rahva Muuseumile. Kui meie seda ei tee, hakkavad ajalugu kirjutama ajaloolased.

Pärast 2006. aasta 30. oktoobri “Aktuaalse kaamera” kuulamist ma sugugi ei imestaks, kui ajaloolased kirjutavad, nagu ka Klenski ütles, et mingit Eesti okupeerimist pole toimunud, vaid Lauristin käis Moskvas palumas, et Eesti võetaks Nõukogude Liitu ja eesti rahvas oli nõukogude korrast sedavõrd vaimustatud, et 14. juunil üle kümne tuhande inimese koos peredega sõitsid vabatahtlikult Nõukogude Liitu tööle. Kui aga keegi küsib, miks olid autodel püssidega sõjaväelased, siis vastus oleks väga lihtne: nad kaitsesid tööle sõitjaid kodanlike natsionalistide eest.

30. oktoobri 2006. a “Aktuaalsest kaamerast” kuulsin, et Levašovosse, Leningradi lähistele, alustati matmist alles 2. oktoobril. Ajaloolane Küllo Arjakas ütles, et sinna on maetud mahalastud tulihingelised revolutsionäärid, kelle eesmärk oli Eesti Vabariigi kukutamine, ja ka teisi. Laipade jaoks olevat kaevatud kraavid ekskavaatoriga ning traktoriga lükatud kinni. Tule taevas appi!

Tegelikult sama aasta augusti- ja septembrikuuga lasti Leningradis NKVD poolt maha 4225 inimest, nende hulgas 190 eestlast (üks nendest minu isa), kelle laibad veeti kongiga autodega, mida rahvas nimetas “mustadeks ronkadeks”, Levašovosse, kuhu nad maeti, õigemini aeti mulla alla, nii et 2. oktoober ei pea paika. Ma ei tea, kas NSV Liidu ja Eesti Vabariigi vahel oli mingi leping, milles ma sügavalt kahtlen, et Eesti Vabariigi kukutajad lasti NKVD poolt maha. Põhjalikult olen tutvunud nelja inimese toimikuga, kuid seda ma ei ole leidnud, et kedagi oleks maha lastud Eesti Vabariigi kukutamise pärast, pigem vastupidi – nad kaitsesid Eesti Vabariigi sündi.
Neli aastat varem valmis Valge mere kanal pikkusega ca 227 km. See kaevati inimjõul: tühjad kärud lükati alla kanalisse ja täis kärud kanalist välja. Ei usu, et laipade mulla alla ajamiseks saadi ekskavaator ja traktorid, kuna tööjõudu oli piisavalt.

Kutsun teid üles kirjutama oma reaalseid mälestusi, et ka järgnevad põlved teaksid, mis tegelikult toimus, mitte lasta ajaloolastel ajalugu oma mõtte järgi ümber kirjutada.

Hoidke Eesti riiki, kas kolmandat võimalust meie rahvale enam antakse? Vabadus on enam kui raha, seda on näidanud ka ajalugu. 

Alfred Otstavel