Kasuperedest, suvekoolist ja erilistest inimestest

Autor: MM
Teisipäev, 25. august 2009.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Suvi ei soodusta eriti arutlemisi sotsiaalteemadel, erandlikult muidugi siis, kui kiputakse pensionide või toetusraha kallale.

Niisugused kuumad teemad eestlaste meeli just köidavadki. Seetõttu on päris sobilik taguda rauda kuni see on kuum ja rääkida veel ühel sama valdkonda puudutaval teemal – kasuperendusest.
Teatavasti on meie laiuskraadil neli aastaaega. Suvi sobib neist kõige rohkem kokkutulemisteks, eelnenud aastaaegade probleemidest puhkamiseks ning uuteks valmistumiseks.
Seda teevad Eesti kasupered juba mitmendat aastat Hiiumaal Ranna puhketalus.
Kas peaksin lugejale pikemalt lahti rääkima, mis on kasupere või jääma lootma üldisele haritusele ning laiale silmaringile? Väga lühidalt on kasupere niisugune üksus, kuhu kohalikud omavalitsused paigutavad elama need lapsed, kelle eest bioloogiline pere ei saa või ei taha hästi hoolitseda.
Lastekodu tundub olevat midagi lõplikku ja otsustavat, kasupere on variant pehmemaks maandumiseks. See ei pruugi olla lõplik, väga headel juhtudel bioloogiline pere kosub ja laps suundub sinna tagasi. Kahjuks ei juhtu seda eriti sageli.
Siis ongi välja mõeldud niisugune perekond, kes tunneb endas vajadust hoolitseda nende eest, kellele ei jätku hoolt ning armastust oma vanemate juures.
Laste kasuperesse paigutamine lasub suures osas kohalike omavalitsuste õlgadel, seega võtab üks vald oma sotsiaaltöötaja isikus endale vastutuse, et ülekohtu all kannatav laps satuks sobilikku kasvukeskkonda. Ta hakkab vastutama nii kasulapse kui kasupere eest ja seda 24 tundi ööpäevas ning seitse päeva nädalas. Sest ta on sotsiaaltöötaja. Ja kui seda ei soovi või ei suuda, siis tuleb otsida teine töö.
Niisuguseid kasuperesid koolitatakse Eestis TAI (Tervise Arenduse Instituut) poolt PRIDE programmi järgi. Seega on nad teoreetiliselt koolitatud saamaks hakkama haiget saanud lapse sisemiste probleemidega, garanteerima talle peavarju, toidu, õppimisvõimalused ja selle, mida ette kirjutada ei saa – armastuse.
Eelkõige ongi kasuvanematel nii palju armastust, et seda saab jagada ka võõrastele lastele.
Veel olgu kahtlejatele ära öeldud, et rikkaks kasulastele määratava toetusraha varal ei saa. Seda on tunduvalt vähem kui lastekodulastel. Valitsevate instantside arvates vajab kasulaps vähem kui lastekodulaps, aga see jäägu siinkohal otsustajate südametunnistusele.
Meie hakkasime rääkima suvisest kokkutulekust.
Kolm päeva omasuguste seltsis. Jagatakse võimalust puhata, osaleda teraapiates, lõbutseda – seda lastele. Saadakse tuge omasuguste saatusekaaslastega suheldes, peetakse seminare psühholoogide juhendamisel, kohtutakse sotsiaalametnike ja poliitikutega – seda kasuvanematele.
Kvaliteetaeg, nagu nüüd öeldakse.
Veab seda kõike Saaremaa juurtega Malle Kobin. Kobin on vabariikliku kasuperede liidu juhatuse esimees, sotsiaaltöötaja ning Hiiumaa Puuetega Inimeste Koja juhatuse esimees. Kelle õlgadele palju pannakse, see palju ka jõuab. Nii veabki Kobin koos meeskonnaga kasuperendust.
Allakirjutanu on kasuperede suvelaagrit külastanud kolmel aastal. Kuulanud seminare ja vaadelnud laagri asukaid ning nende tegevusi. Sellest on talletunud järgmised teemad.
Suhtlemine kohaliku omavalitsuse ametnikega ei laabu mitte kõikjal – tänavu tehti probleemist lähtuvalt ettepanek kutsuda järgmisel aastal laagrisse tippametnikke. Ja mitte tunniks ajaks armulikult kauneid sõnu lausuma, vaid koos laagriga elama ning hingama.
Laagri osavõtutasu taotlemiseks oma vallast tuleks avaldused esitada juba selle aasta oktoobris, et omavalitsusel oleks eelarve koostamisel teada, mida ja kui palju vajatakse. Siis jäävad ära kohapealsed imestamised ja üllatused sellel teemal, et kasupere soovib suvekooli minna. Ning et seal peres ei olegi nii palju raha. Mitte äraleierdatud masu ajal, vaid varemgi on rahaküsimisele vaadatud kui millelegi erakordsele ja ülekohtusele. Kas peab siis vaene omavalitsus tõesti kõikide muude tähtsate probleemide kõrval tegelema ka mingisuguse kasupere rahasooviga? (Loodetavasti paistab iroonia lauseehitusest välja.)
Laagri seminarilaua taga tuli ootamatult välja, et mitte kõikides omavalitsustes ei suhtutud positiivselt soovi minna suvekooli.
Tahaksin siinkohal veel kord meelde tuletada eespool kirja pandud väidet sotsiaaltöötaja vastutuse kohta. Palun, suhtuge kasupere soovidesse nagu iga tavalise normaalse perekonna soovi lubada endale suvel puhkuse ning täiendamise nädalavahetus.
Muidu võib aasta pärast jälle juhtuda nii nagu Jõgevamaal, kus üks vallavanem pidas kasuperele toetust paluvat inimest väljapressijaks. Üllatav, et naissoost vallavanem ei mõista ühe pere soovi sõita laagrisse.
Kas TAI-s ja ministeeriumis on välja töötatud seisukoht, kumb on lapsele parem, kas kasupere või lastekodu? Küsimuse tingib mitte ainult toetussumma suur erinevus, vaid ka peaaegu võimatus saada lastekodu last kasuperesse. Põhjus? Tundub, et mitte lapse huvi, vaid lapsega kaasas käiv pearaha.
Kasupere peab teadma, et kasulapsel on (võib olla) puue. Kasulapse perre sulandumine ei ole kerge protsess, selleks peab pere, eriti seal elavad bioloogilised lapsed olema psühholoogiliselt ette valmistatud. Puude ootamatu avastamine võib tulla ränga tagasilöögina nii kasuvanematele kui lastele, ka puudega lapsele endale.
Mure kasuperest iseseisvasse ellu minevate laste pärast. Kui lastekodust minejatest saab hästi hakkama vahest 10% ringis, siis kasuperedest umbes 25%. Seda on vähe ja kasuperede arvates on siin suurel määral süüdi lastevaenulik seadusandlus. Igal aastal tuleb juurde noori, kes ei saa ise hakkama ja kes vajavad toimetulekutoetust, mis teatavasti makstakse kinni kodanike taskust tuleva maksurahaga.
Kasupere vanemaid vaadatakse tihti kui kiiksuga inimesi. Enamasti ei ole need pered rikkad rahaliselt, küll aga vaimult ja hoolivuselt. Sellepärast oleks loogiline oodata nende toetamist ja tunnustamist või vähemalt nende mõistlikele soovidele ja unistustele positiivset reageerimist. Nad teevad tööd, sest igasugune lapsekasvatamine on töö, milleks suur osa ühiskonnast ei ole moraalselt valmis.
Väga tahaks, et meie riigis töötaksid nii ministeeriumides kui kohalikes omavalitsustes ametnikud, kes seda mõistaksid ja tunnustaksid mitte ainult sõnades ja mitte ainult enne jõule.
Jutt ei ole ainult rahast, kuigi ka sellest. Jutt on kindlustunde ja toetuse olemasolust. Sellest, mida põhiseaduses sõnasõnalt ei ole sätestatud, aga mida arenenud ühiskonnas jagatakse iseenesestmõistetavalt.
Katrin Metsand